Jah, ilma meesteta on kurb maailm

Raamat Siri Hustvedt «Meesteta suvi» Tõlkinud Triin Tael Sari «Moodne aeg» Varrak Foto: Repro

Raamat nagu naise päevik, kuigi mitte päris selles vormis. Seda lugedes tuleb end tahes-tahtmata kujutleda psühhoterapeudiks: hea mitu seanssi (167 lehekülge) peame vaimukõrvas kuulama õnnetut olevust rääkimas endast, endast, ja natuke teistest enda pilgu kaudu.

Ameerika ohtralt tõlgitud kirjanik Siri Hustvedt (sündinud 1955) kirjutab endavanusest naisest Miast (romaan ilmus originaalis 2011), kelle tema mees maha jättis – noorepoolse prantslanna pärast. Luuletajast ja kirjandusteadlasest peategelane läheb seejärel hulluks ning taas tervenenuna, ent endiselt haige hingega siirdub ajutiselt elama sünnilinnakesse, kus tema eakas ema on veel täies elujõus ning koondanud enda ümber sümpaatse, ekstsentrilise sõbrannade ringi, kellest mõni üle saja, aga huumorit ja kuraasi ikka jätkub.

Kodulinnas üürib Mia suveks korteri ja asub pidama luulekursust teismelistele tüdrukutele. Ei mingeid mehi, nagu pealkiri lubab. Küll aga naisi eri vanuses, teravmeelseid tähelepanekuid nende elust. Oma elu nii-öelda puudumisel (täiskasvanud tütrega läbisaamine on muutunud konarlikuks) üritab Mia end tõmmata maailma tagasi, normaalsuse sisse, teiste elude kaudu. See eeldaks lopsakat empaatiavõimet, lugedes aga jõuab meile üha enam kohale, et Mia piirdub kirjandusliku vaatlusega, pelga pinnapealse enesesuhestamisega, ning kõik, mis tal on meile öelda, on: «mina, mina, õnnetu mina». Ma pole kindel, et see oli kirjaniku eesmärk. Kellegi päevikusse olen nõus piiluma ainult siis, kui kaanel on üldiselt kvaliteedimärki tähendav «Moodne aeg». Muul juhul tähendaks see kiibitsemist, piinlikku sattumist kellegi egoreisile ning tulemuseks igavust, kui sel pole kõrget kirjanduslikku väärtust.