Tõnis Kahu: massikultuuri surm

Tõnis Kahu Foto: Erakogu

Kui Eestis arutati ACTA ja autoriõiguste üle, olid argumendid erisugused: juriidilised, eetilised, esteetilised kohati ka. Viimaste seas jäi mulle silma väide, mis polnud muidugi uus, aga mille pidev tagasitulek on ikkagi märgiline. Nimelt öeldi meile, et nüüd, mil internetis hakkab kultuur levima otse, inimeselt inimesele, kaob ära igasugune vajadus kapitalistist vahendaja järele. Ja vähe sellest – muusika hakkab nüüd lõpuks ometi (või pigem taas) olema lihtsalt muusika, ilma selliste muusikatööstuse pealesunnitud tarbetute müügitehniliste ilustusteta nagu näiteks staarikultus. Lugema hakkab sisu, mitte väline vorm.

Säärast hoiakut tundub justkui kerge toetada. See näib sobivat mistahes alternatiivsetele sektoritele kultuuri peavoolulistest kaubateedest ­eemal. Ja jutt pole ainult ideelistest alternatiividest, vaid ka geograafilistest, nagu Eesti. Kui me kasutame siin oma muusika liigutamiseks otsesuhtlust internetis ja mitte näiteks Warner Brothersi korporatiivseid võrgustikke, on meil ju rohkem šansse kuuldavaks-nähtavaks saada, kas pole?

Aga siin on paar probleemi. Esiteks on see kõik üsna 1960. aastate vaimus loogika. Ehk lähtub veendumusest, et kapitalism toetub mingile selgelt fikseeritavale korrumpeerunud ja loomulikke arenguid pidurdavale jõukeskusele «kusagil seal». Eemaldatagu see jõud («The Man», nagu teda toonases, poole sajandi vanuses slängis nimetati) ja maailm muutub paremaks. Tegelikult muidugi töötab süsteem juba ammu mitte suurte žestide, vaid pigem just nende lokaalsete initsiatiivide kaudu. Kapitalism tahab ideaalis toimida mikrotasandil seotud võrgustikuna, milles me ise vabatahtlikult osaleme, ja mitte ülalt alla suunatud domineeriva režiimina – ehkki viimasel ajal on tal enese säärasel viisil maskeerimisega raskusi.