Uus lastekaitseseadus loob raamid riiklikule lastekaitsesüsteemile

Foto: SCANPIX

Kohutavad lastega juhtunud lood – kahe imiku surm, teismelise tüdruku jõhker tapmine – poleks suure tõenäosusega toimunud, kui Eestis oleks üles ehitatud lastekaitsesüsteem, mis iga hädas ja ohus lapse üles leiaks ning teda aitaks.

Halb on see, et Eesti lastekaitsesüsteemi haprus ja võimetus on aastaid olnud terava kriitika all, kuid siiani on õpitud ja midagigi muuta üritatud vaid raskete juhtumite ilmnemisel.

Hea uudis on see, et toimivat riiklikku süsteemi püüab lõpuks luua valmiv uus lastekaitseseadus, milles lastekaitse põhimõtted on suuresti võetud Põhjamaade heaoluühiskondade praktikast.

Uue seaduse, mis asendab 1993. aastast kehtivat, deklaratiivses vormis lastekaitseseadust, peab sotsiaalministeerium valmis saama selle aasta lõpuks. Sellega võtab riik eelnõu kohaselt endale selge vastutuse tagada kõigile lastele nende põhiõigus – turvaline suureks inimeseks kasvamine. Kuigi Eestis kehtib lugematu hulk seadusi, mis võiks ja peaks selle praegugi tagama, kuuleme ikka ja jälle õnnetuid ning isegi õõvastavaid lugusid lastest, kelle täiskasvanute maailm on kusagile ükskõiksuse piirimaile jätnud.

«Praegu on lastekaitsesüsteem üles ehitatud nii, et lapse eest peaks hoolitsema tema perekond, edasi kohalik omavalitsus lastekaitsetöötaja kaudu, imeväikese otsese vastutusega maavalitsus ja lõpuks sotsiaalministeerium,» kirjeldas lastekaitseseaduse üks autor, sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist Signe Riisalo süsteemi osi, mis omavahel kohustuste ja vastutuse pinnalt tihedalt ei haaku.

«Riiklikku rakendusasutust lastekaitse koordineerimiseks ei eksisteeri – me ei kujutaks ette, et politseinikud töötaksid kohalike omavalitsuste juures ja ei oleks prefektuure ega politsei- ja piirivalveametit – kuid lastekaitses on olukord just niisugune,» rääkis Riisalo.

Uue lastekaitseseadusega tahab sotsiaalministeerium luua sotsiaalkindlustusameti juurde lastekaitse rakendusüksuse ehk laste ja perede osakonna ning riikliku lastekaitse järelevalve osakonna, neile lisaks piirkondlikud lastekaitseüksused, esialgse plaani järgi saaks neid olema neli. Viimased on kohapealseks vahelüliks riigi ning kohalike omavalistsuste ja maavalitsuste lastekaitsetööötajate vahel.

Sarnane vertikaalne struktuur on näiteks loodud ka Norras ning samadel põhjustel: et riik tõesti täidaks oma kohust laste kaitsmisel ning pakuks väikestele kohalikele omavalitsustele otsest tuge lastekaitse tõhusal ja professionaalsel korraldamisel.

«Et kohalik omavalitsus, kes on lapsele kõige lähemal ja kelle ülesanne on ja jääb olema praktilise lastekaitsetöö korraldamine, saaks oma tööd hästi teha, on vaja professionaalseid lastekaitsetöötajaid,» selgitas Riisalo. «Ütleme, et lastekaitsetöötajaid on vähe, aga riigil, ministeeriumil pole õigust kohalikesse omavalitsustesse ametnikke juurde palgata. Küll saab riik kehtestada selgemad reeglid, kuidas lastekaitsealane töö käima peab ning sotsiaalkindlustusameti juurde loodava rakendusasutuse ja selle regionaalsete üksuste abil tulekski riik kohalikele omavalitsustele appi. Seda nii keeruliste juhtumite lahendamisel, spetsiifiliste teenuste arendamisel ja osutamisel kui üldise tööpraktika ühtlustamisel.»

Ka senises lastekaitseseaduses on kirjas, et abivajavast lapsest teatamine on igaühe kohustus. Uue seadusega antakse selge vastutus kõikvõimalikele lastega töötavatele isikutele, aga kehtestatakse ka rahalised karistused teavitamata jätmise eest. Viimased traagilised juhtumid – 15-aastase tüdruku tapmine, aga ka veidi varasem lugu imikust, kelle ema ei olnud lapse eest hoolitsenud – , võivad tulevikus tuua kaasa karistuse inimestele, kes oleksid pidanud nende laste olukorda teadma ja sellest teavitama.

Valmiva seaduse järgi karmistatakse nõudeid laste järelevalvele ja võimalik, et juba kuni 3-aastase lapse üksi jätmine ei oleks edaspidi lubatud. Riisalo tõdes, et paljud vanemad järgivad seda nõuet iseenesest, aga probleemsetes peredes see nii iseenestmõistetav pole. «Näiteks kolmeaastane saab ju kapist ise toidu kätte ja teda justkui võiks üksi koju jätta – kuid ta oskab ka näiteks tikku tõmmata,» tõi Riisalo elulise näite.

Lapsevanemal või hooldajal peab alati olema teada lapse – laps on seaduse mõistes kuni 18-aastane isik – asukoht ning ta peab hindama, kas see on lapse jaoks turvaline keskkond. «Kui laps ei viibi ohutus kohas, siis peab last abistama ja kui vanem või hooldaja pole ise suuteline seda tegema, tuleb abivajavast lapsest teavitada lastekaitsetöötajaid või politseid – kedagi, kes saab lapsele appi minna,» rääkis Riisalo.