Seisukoht: iseolemise tagab ühtne Euroopa

Eesti ja Euroopa Liidu lipp. Foto: Toomas Huik / Postimees

Täna saab Eesti teine iseseisvusaeg vanemaks kui meie esimene iseseisvusaeg. Eks see ole muidugi igaühe enda asi, kui tähtsaks ta seda päeva parasjagu peab, ent igal juhul paneb see verstapost mõtlema. Sellele, kui nooruke on meie tegelik iseseisvus: kokku vähem kui siinkirjutajal eluaastaid. Ja mina pean end veel väga nooreks meheks.

Olgu siis aastad 1918–1920 või 1991, mõlemale ajale on iseloomulik, et meist ida pool on lokanud nõrkus ja kaos, meist läänes on olnud enam kindlust.

Lisaks meie omaenda tahtele on nende aegade poliitiline olukord see, mis on meie iseseisvusele suuresti kaasa aidanud. Seetõttu on praeguses olukorras, mil Venemaal on aina jõulisemalt kuulda impeeriumi taastamise nostalgiat ning Nõukogude Liidu lagunemist peetakse 20. sajandi suurimaks katastroofiks, ääretult lühinägelik kuidagi irisevalt ja põlastavalt suhtuda Euroopa Liidu käekäiku.