:format(webp)/nginx/o/2011/09/29/771430t1h88ff.jpg)
Kuriteoennetuse SA nõukogu esimees ja Harjumaa alaealiste komisjoni esimees Jaano Rässa sõnul on probleemnoori käsitlev kogu juriidiline ja institutsionaalne maastik ammu ajale jalgu jäänud ning puudulik lastekaitsesüsteem tekitab traagilisi juhtumeid, nagu seda on Tamsalus toimunu.
Rässa märkis, et lastekaitsesüsteem on ajale jalgu jäänud, kuna need teemad pole sisuliselt olnud prioriteetsed ühelegi asjassepuutuvale ministeeriumile. «Mingi tegevus toimub kogu aeg, ka õigusloome osas, aga süsteemsete lahendusteni pole jõutud. Seepärast tekibki aeg-ajalt ikka neid traagilisi juhtumeid.»
Ta lisas, et Eestis puudub riiklik lastekaitsesüsteem, mis hakkaks tegelema probleemsetele perekondadele ennetavalt sisuliste lahenduste otsimisega. «Seetõttu paljud probleemid jäävad õigeaegselt märkamata, ja isegi märkamise korral ei luba õigusaktid tihti kohaldada meetmeid, mis võiks veel olla toetavalt asjakohased.»
Samuti on Rässa sõnul omavalitsused ja nende võimekus teenuseid pakkuda väga ebaühtlased, samuti ei ole kohalike omavalitsuste sotsiaal- või lastekaitsetöötaja kuigi suurte volitustega ametnik.
«Ei ole üldse haruldane, et mingite kuritegudega jõuavad lõpuks vanglasse noored, kelle õigusrikkumised on alanud juba 5- või 7-aastaselt ja kes enne süüdivasse ikka jõudmist on juba jõudnud ühes või mitmes kohas alaealiste komisjonidele püsikliendiks muutuda.»
Ka viimatinimetatud institutsioonid on üsna väheste võimalustega - eriti juhtudel, kui laps või lapsevanem ise ei taha koostööd teha.
Rässa sõnul on jääb raske sotsiaal-majandusliku tausta ja kuritegelikku karjääri alustanud noorte retsidiivsuse määraks, pärast vanglast vabanemist, umbes 80 protsenti, see tähendab tõenäosust panna toime uus kuritegu kahe aasta jooksul pärast vabanemist.
«Kui inimesel puuduvad prosotsiaalsed lähisidemed ja muu toetav keskkond, siis vangla ei suuda siin suurt midagi ära teha, ja täisväärtuslik naasmine ühiskonnaellu ehk resotsialiseerumine on üsna vähese tõenäosusega. Meie tänane karistus- ja vangistuspoliitika on jätkuvalt siiski suunatud pikkadele karistusaegadele kinnises vanglas, valdavalt kinni hoidmisele, mitte taasühiskonnastamisele.»
Rässa lisas, et kui inimesel pole seni olnudki kellegi poolt väärtuskasvatust, ning ta ise pole sellisel tasemel, et põhiväärtustest aru saada, siis juba noorukile või täiskasvanule neid õpetada pole enam eriti võimalik. «Parimal juhul õpivad nad ära käskude-keeldude süsteemi ja pragmaatilise või eklektilise eluhoiaku, kuidas end suurematest probleemidest hoida.»
Ta oli seisukohal, et teatud inimesed kuuluvad igas ühiskonnas nende hulka, kelle osas meil enam midagi teha pole. Mõjusalt saame panustada vaid nende abivajajate probleemide lahendamisse, mis pole veel väga suured, või siis pigem ikka ennetavasse märkamisse.
Detsembris esitab sotsiaalministeerium valitsusele uue lastekaitseseaduse eelnõu, millega uuendatakse lastekaitse seadust, keskendutakse laste õiguste tagamisele ja järelevalve tulemuslikkuse parandamisele ning koostöö edendamisele lastega tegelevate valdkondade vahel. Uue seadusega soovitaks tagada abivajava lapse ja pere varajast märkamist ning nende abistamiseks õigeaegset sekkumist.
/nginx/o/2012/12/20/1494460t1he984.jpg)