Eesti dokumentalistika grand old man’i intiimne pühadus

Rein Maran. Foto: Arvet Mägi

Kõik Rein Marani loodusfilmid alates «Tavalisest rästikust» (1978) ja lõpetades äsja esilinastunud ning peagi ka lisamaterjaliga varustatult DVD-plaadil kättesaadava «Hiite lummusega» kannavad allhoovusena autori sakraalset suhet loodusega.

Loodus pole hingestatud mitte ainult sealsete asukatega, keda Marani kaamera jälgib kannatlikult ja pieteeditundega; see hing elab tuules värelevas taimelehes, lainetavas puuvõras ja voolavas allikavees. Viimane tõuseb puhta igaviku sümboliks.

Film eestlaste pühade metsade ja paikade saatusest võiks olla esitatud ju dramaatilise paatosega, sest filmimisobjekt ise on juba sakraalne tegelikkus. Meile jutustatakse, kuidas Rapniku hiiemägi veeti kunagi aluspinnaseks ja hiitest mõndagi on tabanud lageraie.