Kaasaegne ei unusta vana

Laurentsiuse remiks Johann Köleri autoportreest: on see nüüd Laurentsiuse autoportree? Foto: Vaal galerii

Laurentsiuse (Lauri Sillak) kuraatoriprojektis on iga osaleva kunstniku puhul tegu omamoodi anonüümse altariga oma loomingulisele kreedole. Nagu Püha Neitsi Guadalupe pildikummardajad Hispaanias ja mujal, kel on vaja abi saamiseks pöörduda kellegi võimsama poole.

Nii võibki klassikuid, keda need autorid reflekteerivad, võrrelda jumalike päästeinglitega, mille kütkes olles on justkui võimalik seeläbi ennast lunastada. Õnn peitub juba selles, et klassikud on õnneks kõik maisest ilmast lahkunud ning uutel loojatel on vaba voli kõike oma nägemuse järgi interpreteerida.

Parafraasid kunstis on alati lubatud, mahlakalt viljastades kaasaegset kunsti. Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Futuristid eesotsas Filippo Tommaso Marinettiga avaldasid Pariisis 1909. aastal ajalehes Le Figaro manifesti, mis ei seisnenud nende nägemuses mitte vanade kunstidogmade lammutamises, vaid pakkus järjekindlalt oma uue ühiskonna nägemust. Marinetti deklareeris, et soovib vabastada Itaalia antikvariaadid ja arheoloogid halvast gangreenist ning muuseumidest, mis katavad meid kõikjal kui kalmistud.