Mikk Sarv: maameelsus

Mikk Sarv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Igaüks teab laulu «Õllepruulija» – selle põhjal oleme lähedased sakslastele. Ka meile maitseb hapukapsas, sealiha ja õlu. Saksa keel oli meie maal asjaajamise ja valitsemise, teadusuuringute ja õpetamise keeleks pea seitse sajandit.

Samas on maakeelsus ja maameelsus vorminud ning kujundanud saksakeelseid elanikke meie maal. Kuuldavasti on enne teist maailmasõda Eestist lahkunud baltisakslased jätkanud Saksamaal omavahel eesti keeles suhtlemist oma identiteedi säilitamiseks. Sageli tõmbame nende ja endi vahele terava piiri – sel pole midagi tegemist meie rahva ja keelega. Kuid kas see ikkagi on nõnda?

Veidi enam kui poolteist sajandit tagasi tekkis tõrge. Koolitatud maakeelsel inimesel polnud enam nii lihtne sulanduda sakslaste hulka. Selle vastu oli üle Euroopa leviv rahvusromantika, mis väärtustas iga rahva loomingut ning iseolemist. Küllap tekkis ka tõrge sakslaste seas üha suureneva hulga maakeelsete sulandumise vastu saksakeelsesse ülikkonda. Lisaks oli sotsiaalne kihistumine, vahe ülikkonna ja alamate vahel sedavõrd ekstreemne, et sujuv üleminek ühest kihist teise osutus võimatuks. Nii tekkiski vajadus sakslastega võrdväärse, kuid maakeelse rahva järele. Selle rahva sünnipäevaks võib pidada 17. juunit 1857, kui Pärnu Postimehe esimeses numbris postipapa Jannsen meid esimest korda kõnetas sõnadega «armas Eesti rahvas!».