Krista Kodres: teadmistepõhine ühiskond ja keskharidusega otsustajad

Foto: Corbis / Scanpix

Meie kõigi jaoks olulisi otsuseid tegeval ametnikul peaks olema vähemalt magistrikraad, kohale valimisel ja töö tasustamisel võiks doktorikraad anda lisapunkti. Oleks loomulik, et maksumaksja poolt kinnimakstav filosoofiadoktor on teretulnud oma teadmisi rakendama riigivalitsemise taseme tõstmise huvides.

Kõrgharidusreformi lahtiharutamine on seni valdavalt keskendunud ülikooliõppe esimesele faasile – bakalaureuseõppele. Akadeemilise hariduse kõrgeim aste, doktoriõpe, on jäänud vaateväljast eemale. Miks? Küllap mängib oma rolli tõsiasi, et doktorante on mitu korda vähem ning nad on Eesti ülikoolisüsteemis näiliselt paremini turvatud kui madalamate haridusastmete tudengid. Tegelikult pole doktoriõpe sugugi probleemitu ning selle korraldus ja väljundid vajavad kindlasti jätkuvat diskussiooni.

Praegu õpib Eesti ülikoolides 3051 doktoranti, aastane vastuvõtt doktoriõppesse on viimastel aastatel olnud 500–575 raames ehk siis umbes 10% magistrikraadi omandanutest on saanud võimaluse stuudiumi jätkata. 2011/12. õppeaastal kaitses kraadi 190 inimest, haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) suuniste kohaselt peaks see arv 2015. aastaks tõusma 300ni.