Toomas Raudam: käru ja arvamus

Kirjanik Toomas Raudam. Foto: Peeter Langovits

«On üks vana lugu, mis räägib töölisest, keda kahtlustatakse varastamises. Igal õhtul, kui ta vabrikust väljub, kontrollitakse hoolikalt käru, mida ta enda ees lükkab. Valvurid ei leia midagi. Käru on tühi. Kuni lõpuks taibatakse, et tööline varastab kärusid ...»

Olen selle loo laenanud Slavoj Žižekilt, kes kasutab seda oma vägivalla analüüsile pühendatud raamatus («Violence: Six Sideways Reflections») näitamaks, et kui ise asjas sees olla – näiteks vabrikus töötada –, võib juhtuda, et kaob kaineks analüüsiks vajalik distants.

Võtan sellest mitmekihilisest loost vaid ühe tasandi ning teen ühe lisanduse. Ja nimelt: kui otsitakse midagi käru seest, mis tegelikult on alati tühi, siis võib kahtlustada, et valvurid pole eriti arukad. Kuid hoopis mõistuse on nad kaotanud juhul, kui vabrik tootis kärusid ja nad ei näinud, et käru on käru.