Tõnis Kahu: süsteemi sees ja väljas

Tõnis Kahu Foto: Erakogu

Kõnelgu homoseksuaalide teemal solvunud kirikutegelased või ­IRLi aktivistid, ühes näib neil õigus olevat – isegi kui nad sellest otsesõnu ei räägi. Ja nimelt – tegemist on elu ja surma küsimusega. Ja asi pole tingimata homoseksuaalse akti loomuvastasuses, kuigi selle graafiline kirjeldamine lisab võitlusele imagoloogilist hoogu. Loomuvastane on nendes käsitlustes homoseksuaalsuse idee iseenesest.

 Siin on palju aspekte, aga suuresti oleks abi viitest Aquino Thomase 13. sajandil tehtud remiksile Aristotelese ideedest. Aristoteles määratles kõigi nähtuste olemusliku sihi, toimimise lõpp-põhjuse (causa finalis). Aquino Thomase järgi on see lõpp-põhjus Jumala poolt fikseeritud ning kõike tulebki hinnata õigeks või valeks vastavalt sellele, kuidas ta seda teleoloogilist skeemi järgib. Seksuaalorganitel on nõnda oma olemuslik lõpp-põhjus – inimliigi taastootmine – ja sellest hälbimine on patt.

Siit saame tuletada väite, et homod kannavad endas surma ja hävingut. IRL ütleks, et surma rahvusele kui tervikule, hävingut Eesti asjale, mille sisu on suuresti eestlaste tõu taastootmine. Aga küsimus on, teadagi, üldisem – homoseksuaalsus on sellisena ju üleüldse vaadeldav kui inimliigi reproduktsioonitsükli suretamine, viljatu kõrb, steriilne, tulevikuta maailm. Ja sellises keeles homovastane propaganda ka räägib, kuigi Eestis pigem aimamisi. Tegelikult pole ka Erki Noole mõtteavalduses sellisel taustal midagi erilist. Homoseksuaalsus on haigus, annab ta mõista, nakkav pealegi. Homodega kokkupuutumine on hävitav, antisotsiaalne, selles on tervise ja elujõu kadumise kõdunevat hingust.