Tiina Kangro, Anne Lill: vabadus surra maanteekraavis

Tiina Kangro. Foto: Peeter Langovits

Tiina Kangro ja Anne Lill kirjutavad, et talveööl kraavis surnuks külmunud raske vaimupuudega Ardo juhtum on jäämäe veepealne osa. Meie võõranduvas hoolekandesüsteemis on selliseid juhtumeid mitu korda rohkem.

Eileõhtune «Pealtnägija» viskas veel ühe Molotovi kokteili Eesti probleemiderohkele sotsiaalmaastikule. Kaks nädalat tagasi leiti võromaiste põldude vahelt kraavist surnuks külmunud 25-aastane rasket skisofreeniat põdev ja kohtuekspertiisi poolt teovõimetuks kuulutatud Ardo, kes oleks tegelikult pidanud viibima ööpäevaringsel hooldusel psüühiliste erivajadustega isikute hooldekodus. Surmale eelnenud päeval oli Ardol tekkinud haigushoog, ta avaldas soovi asutusest lahkuda, et vanematekoju pöörduda. Hooldekodu töötajad austasid Ardo otsustamis- ja liikumisvabadust ning lausa avasid tema ees ukse.

«Et hoida ära jalalööki ukseklaasile, mis oleks võinud vigastusi tekitada, siis ühine otsus oli, et pigem siis töötaja ise avab talle selle ukse,» kinnitas hooldekodu esindaja ka teleriekraanil. Ta põhjendas, et teenusesaajal ongi seaduslik õigus omal soovil hooldekodust lahkuda ja käia, kus heaks arvab. «Meie ei tohi teda selles mõttes kuidagi füüsiliselt takistada,» selgitas asutuse juhataja. Enne lahkumist paluti Ardol oma nimi registrilehele kirjutada. Seda nõudvat seadus, sest siis on isiku tahe fikseeritud.