Juhtkiri: tüüpiline hariduspettus – «mõlemad pooled on rahul»

Foto: Urmas Nemvalts

Tänasest lehest leiate näite hariduspettusest, kusjuures hariduspettusele tüüpiliselt on rahul nii suur osa «paberi» saajatest kui ka selle andjatest. Küsimus on selles, miks me ühiskonnana lepime inimeste koolitamise asemel koolitamise etendamisega. Igasuguse koolitamise eesmärk on ju ometi see, et inimene pärast seda teab ja oskab midagi paremini kui enne. Kui sisuline eesmärk asendatakse koolitusega linnukese pärast, siis see ongi pettus.

Paljud autokoolid võtavad küll raha, aga ei tee seda, mida seadusetäht neilt nõuab ja mida nad ise oma koolituskavades teha on lubanud. Võimalus viilida ja petta on jätkukoolitusega, mis tuleb läbi teha enne esmase juhiloa «päris loa» vastu vahetamist. Selle juurde peaks käima nii teadmiste jagamine õppeklassis kui ka kindel arv sõidutunde libedal teel sõitmise ja säästliku sõidu võtete omandamiseks. See koolitus ei lõppe eksamiga, vaid piisab koolitusfirma allkirjast, et see või teine autojuht on koolituse läbi teinud.

Paljud juhiloa taotlejad ise näevad jätkukoolituses üksnes tüütut formaalsust ning ongi valmis maksma ainult allkirja eest paberil. Kui selline koolituse nõue on tõepoolest olemuselt sisutu, siis peaksime küsima, miks juhiloa taotlejaid sellega ülepea koormatakse. Riiklik koolitusnõue ei tohi ju ometi olla olemas selleks, et kelleltki (näiteks juhiloa taotlejalt) koolitusfirma kasuks raha välja pressida. Kui jätkukoolitus on aga sisuliselt tarvilik, nagu seadust tehes on ilmselt arvatud, peab riik suutma kontrollida, et seda ka nõuetekohaselt tehakse.