Armastuse anarhistlik vorm

Mati Turi ja Heli Veskus Estonia laval Daniel Slateri lavastatud «Tannhäuseris». Foto: Peeter Langovits

Pärast 71-aastast pausi, mille jooksul lavastati Eestis vaid kahel korral «Lendavat hollandlast», on neljapäeval Estonias esietendunud «Tannhäuser» juba kolmas Richard Wagneri ooperi lavastus meie rahvusooperis viie aasta jooksul. Eelmised olid «Tristan ja Isolde» (2008) ning «Parsifal» (2011).

1845. aastal publiku ette jõudnud «Tannhäuseris» otsis noor Wagner esteetika kaudu tasakaalu oma eetiliste, religioossete ja romantilis-idealistlike tõekspidamiste vahel. Wagneri pakutud lahendusega meil suurt midagi praktilist peale hakata pole: igal inimesel ning ajastul tuleb see tasakaal enda jaoks ise leida. Kuid «Tannhäuser» on lisaks nauditavale muusikale endiselt aktuaalne just nimetatud probleemipüstituse poolest.

Ehkki see ooper räägib ennekõike keelatud armastusest, on teose lavastustraditsioonis enamasti rõhutud kristlikus vaimus nimitegelase süüle ja lunastusele. Ka Wagner ise kippus metafüüsikat romantika mõõdupuuks ja väljundiks seadma; paljudes tema ooperites – nii ka «Tannhäuseris» – huvitas patuna tõlgitsetud kirg teda pealtnäha üksnes lunastuse tehnilise eeltingimusena.