Juhtkiri: kas see ikka peaks nii olema?

Kas ikka peaks nii olema, et demokraatlikud valimised võitnud erakond kasutab oma mandaati piirini, millest edasi muutub kogu keskkond tundmatuseni?

Keskerakonna rahakogumise mudel, kus parteilastest linnaametnikud kokkulepitud osa palgast erakonnale loovutavad, viib kummaliste mõttekäikudeni. Kas olukorras, kus partei vajab rahasüsti, võiks näiteks linnapea partei peasekretäri ettepanekul ametnikele tööpostil eduka parkuurimise eest erakorralise preemia määrata? Või näiteks luua mõned ametnikukohad juurde? Või laiendada veelgi kümnisemaksjate ringi? Tahad töötada koolijuhina või tänavat pühkida – palun! Astu erakonda, maksa protsent ja leib on laual! Eesmärk pühitseb abinõu.

Muidugi võib teemale läheneda ka puhtakujulise demagoogiaga. Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu tuletas eilses Postimehes meelde, et ajakirjandus on korduvalt nahutanud erakondi suutmatuse eest oma liikmetelt maksu küsida: «Nüüd, kui oleme hakanud seda tegema, öeldakse, et miks te seda teete.» Tõsi, erakondade rahastamise juures võiks liikmete panus olla märgatavam ja loomulikult võiksid ka suurema sissetulekuga erakondlased, olgu nad era- või avaliku sektori palgal, oma erakonna maailmavaadet suuremate summadega toetada. Kuid seada neile ametikohast tulenev kümnis tähendab hoopis teistsugust poliitilist kultuuri.