/nginx/o/2009/02/26/140968t1h8ca7.jpg)
Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: kuidas suhtute Euroopa ühisesse energiapoliitikasse ja mida saaks teie seisukoha mõjule pääsemiseks europarlamendis teha? Vastab üksikkandidaat Indrek Tarand.
Ühtsesse energiapoliitikasse saab suhtuda vaid positiivselt, sest just isekas energiapoliitika on viinud nende probleemideni, mis väljenduvad tänase Euroopa energeetilises sõltuvuses. Mäletate, kuidas Ungari kommunistide valitsus rikkus lühiajalise kasu saamise eesmärgil Venemaaga erilepet tehes lõunapoolse gaasiprojekti Nabucco? Nordstreami tekkelugu pole vist põhjust üle korrata. Siin lisandub riiklikule egoismile ka veel parteiline ja individuaalne - Gerhard Schröder!
Ühtse energiapoliitika lähtekohaks on muidugi juba vastuvõetud Euroopa energeetika ja kliimapakett, mis reaalsed eesmärgid püstitab ja mille täitmisele liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogu kaudu sundida tuleb. Paraku on Eesti valitsus pahatihti Eesti Energia nimelise riigiettevõtte lõa otsas ja ei juhi seda teps mitte. Ometigi on ettevõtte nõukogus rida väljapaistvaid parteipoliitikuid, kes riigikohtu lahendit ignoreerides võtavad nõukogus istumise eest ka töötasu... Nii saabki Eesti Energia seigelda viirastuslikes tuumaprojektides küll Leedus, küll Soomes, investeerida Jordaanias jne. Mida aga ei tehta, on elementaarsed ühendused naabermaadega ühtsesse energiaturgu asumiseks. Võtkem näiteks Rootsi ja Eesti vaheline kaabel - miks sellesse ei investeerita? Põhjamaade energiabörsil osalemine oleks suureks edusammuks ja kasuks ka tarbijale.
Euroopa Parlamendis teeksin ses küsimuses ennekõike koostööd rohelistega ja mistahes Rootsi, Taani, Saksamaa jne poliitikutega. Kahjuks peab märkima, et mõnede Eesti erakondadega, kes ennast Euroopas liberaalseks nimetavad, erilist koostööd teha ei saa, sest nad on juba praegu innustunud Prantsuse tuuma-lobby mõjudest ja jutlustavad Eesti tuumajaamast, märkamata seejuures, et isegi kui see mingil imekombel peaks otsustatama nii, siis ei saa see ilmaski valmis enne aastat 2013, mil meie elektriturg peab lõplikult avatud saama. Ja Reformierakondlikku lubadusterahet siinsamas veebilehel lugedes pangem tähele, et just Reformierakond nurjas Roheliste püüdluse riigikogus energeetika arengukava erakorraliselt käsitleda. Polnuvat õige aeg - laulsid nad ühest suust. Nüüd siis, poolteist aastat kaotanult, püüame seda käsitleda! Ning stenogrammi lugedes ka mitte eriti innovaatiliselt! Huviline leiab netiavarustest Marek Strandbergi ja minu poolt 6 aastat tagasi tehtud ettepanekud www.kliimahoole.ee
Uute tehnoloogiate kasutussevõtu soosimine ning vanade ja saastavate kõrgem maksustamine õnnestub paremini riikide egoismi neutraliseerivas EL ühistegevuses. Vastasel juhul avastab ikka keegi, et tolmune söekaevur on hetkepoliitikas kõige tähtsam jõud ning tema hääle eest tuuakse ohvriks kasvõi terve elu Maal. Energiapoliitika eesmärk aga ei ole ega saa olla energiaettevõtete kasumi suurendamine või tagamine, nagu see näiteks on juhtunud Eestis. Primaarsed on eurooplase kui kodaniku, mitte ettevõtte huvid. Ja poliitika sisuks on energeetiline julgeolek ning säästlik tarbimine mõistliku hinnaga, oma elukeskkonda kahjustamata. Selle saavutamiseks on palju häid lahendusi, välja arvatud need eelmise aastatuhande ja eriti XX sajandi omad. Tõelistel energeetikahuvilistel soovitan lugeda Andres Tarandi koduleheküljelt http://www.atarand.ee/ vastavateemalisi artikleid.