Ballett nagu vees sillerdav pärl

Kaunitar ja koletis: Hayley Blackburni ja Anthony Maloney duett. Foto: Ranno Rätsep

Vanemuises näikse olevat hea tava, et oma tantsijatele antakse soovi korral võimalus proovida kätt ka koreograafina, seda isegi suures saalis. Nii alustas omal ajal Ülo Vilimaa, nii on seal viimas(t)el aasta(kümnete)l lavastanud Janek Savolainen ja Ruslan Stepanov – tuues kaasa uut liikumiskeelt, teist laadi mõtteviise ja arusaamu teatrikunstist laiemalt. Sellesse ritta sobitub kenasti ka Silas Stubbsi «Kaunitar ja koletis».

Esmapilgul tundub see kahevaatuseline ballett üsna pretensioonitu: uue muusika asemel on piirdutud tuntud heliloojate – Aleksandr Glazunovi, Malcolm Arnoldi ja Joaquin Turina – teoste lõikudega ehk n-ö muusikalise kompotiga; ka koreograafia ei pulbitse keeruliste võtete tulevärgist ega akrobaatilistest trikkidest, puudub vürtsikas erootika, kuigi lugu pakuks selleks võimalusi.