Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/07/6151403t1hee8d.jpg)
/nginx/o/2013/03/12/1634820t1hc879.jpg)
Juuratudeng Kerttu tõmbub iga pisemagi asja peale näost punaseks ja tal on seetõttu piinlik. «Kui üldiselt minnakse näost pisut roosakaks, siis mina lähen üleni punaseks,» ütles ta. «Kui minuga midagi juhtub, näiteks kukun või milleski eksin, siis märgitakse kohe ära, et olen näost üleni punane. Tunnen, kuidas veri pähe tõuseb ja ma ei saa sinna midagi parata,» jutustas neiu. «Kui ma punastan ja teised mind samal ajal vaatavad, siis on mul tunne, et vajun lihtsalt maa alla …» lisas Kerttu, kes ei saa punastamise tõttu üle ega ümber ebamugavus- ja piinlikkustundest. Kerttu pole siiani tohtritelt abi saanud.
«See probleem hakkas mind painama juba 7. klassis,» tunnistas tütarlaps. See võib juhtuda väga ootamatult. Hiljuti sisenes ta tuppa, kus olid vanad tuttavad juba ees. Ta tundis, kuidas tema palged ilma igasuguse põhjuseta tugevalt õhetama lõid. «Üks tuttavatest küsis üle terve seltskonna, miks ma näost punane olen. Nii piinlik oli,» meenutas Kerttu üht viimast seika.