Lastekaitse liit: perekond ei saa koosneda lapsest ja riigist

Loone Ots Foto: Liis Treimann

MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots ütles, et laste eest hoolt kanda on ennekõike vanemate kohus ning perekond ei saa koosneda lapsest ja riigist.

Otsa sõnul on laste saamine vanemate vastutus ning riik ei saa ette vastutada kõikide sündivate laste heaolu eest. On alatu sünnitada laps, arvestades, et tema eest hakkab hoolitsema ühiskond. Samas on vanemate probleemidel erinevaid põhjusi. Vaene ei tähenda alati asotsiaalset. Lapse seisukohalt pole tähtis, mis põhjusel ta vaeselt elab. Igal juhul peavad täiskasvanud, kas lihased vanemad või teised ühiskonnaliikmed, last aitama. Kui lapsevanem ka riigi ja kohaliku omavalitsuse toel ei saa lapsega hakkama, läheb lastekaitse appi lapse huvides.

Ots märkis, et probleemsete laste jälgimise teeks lihtsamaks kohustuslik sissekirjutus. Selle kaudu oleks võimalik jälgida, kus laps elab, mitu last peres on ja kas nende elamistingimused on piisavalt head. «Meil on olnud palju juhtumeid, kus pärast omavalitsuse lastekaitse inspektori käiku lõpetavad lapsevanemad üürilepingu ning kolivad ära.»

Ta märkis, et kohustus end rahvastikuregistris meldida on küll olemas, aga selle eiramise eest sanktsioone ei ole. «Seega on asi fiktiivne ja ametlikult kuskil Lüllemäel elav pere võib kolida Tallinna jälgi jätmata. Ja vaat nende laste eest ei saa Tallinna omavalitsus vastutada, sest ta lihtsalt ei tea, et nad on tema vaatepiiris.»

Lisaks leiab Ots, et taastada tuleks kohustuslik imikute järelevalve. «Nõukogude ajal olid tagatud medõe koduvisiidid, mis võimaldas regulaarselt kontrollida väikelapse heaolu. Selle eani, kuni laps läheb lasteasutusse, puudub meil tema kohta teave ning järelevalve ei ole võimalik.»

Meil on palju «tagatoa lapsi», kelle olemasolust ei pruugi sotsiaaltöötajal ega lastekaitse inspektoril olla aimugi, selgitas ta.

«Kohustuslik järelevalve võiks olla kooliminekuni, sest just riskipered ei saa või ei taha oma lapsi lasteasutusse saata, seega ähvardab neid väikesi ikkagi oht ühiskonna ja lastekaitsjate eest varju jääda,» lisas ta.  

Ta märkis, et õigusakte vaadates on nende koostajate usaldus lastekaitse töötajate vastu väike, mistõttu ka lapse aitamine, sealhulgas vastutustundetutelt vanematelt ära võtmine, on pikk protsess. Ots tõi võrdluseks Soome, kus lastekaitse töötajale on antud suurem tegutsemisvabadus, seda ka rahaliselt. «Kui Soomes lastekaitse töötaja näeb, et lapsel pole jalanõusid, millega kooli minna, on tal olemas vabad vahendid nende jalanõude soetamiseks. Meil on selleks vaja aga läbida pikk bürokraatlik tee. Lastekaitse inspektoritel võiks olla rohkem õigusi teha kiireid otsuseid lapse hüveks.»

Ots ütles, et ka erasektor, sealhulgas mitte ainult ettevõtted, vaid ka paremal järjel inimesed ise, võiks suuremas mahus toetada abivajavaid lapsi, seda kommet aga meil ei ole.  

Eestis elab Otsa sõnul vähemalt 43 000 last otseses vaesuses, lisaks veel 15 000, kes on suures riskigrupis, kelle toidukorrad on kehvad, kes ei saa käia huviringides, kultuuriüritustel ega isegi klassiekskursioonil. Ahta rahakotiga vanemad pole alati joodikud ega narkomaanid. Hiljuti soovis näiteks üks korralik, kuid toimetulekuraskustes pere lapse kuueaastaselt kooli saata, sest siis saaks ta korra päevas sooja sööki.