/nginx/o/2013/01/14/1523724t1he147.jpg)
Välisminister Urmas Paet ütles Postimehele, et professor Mälksoo ettepanek Eesti-Vene piirilepingule lisasätte kirjutamisest on üks mitmest arutluse all olevast variandist, ja on vara öelda, kas see on tõenäolisim tee, mis viiks piirilepingu allkirjastamiseni.
Paet sõnas, et Eesti ja Vene diplomaatide konsultatsioonid piirilepingu allkirjastamise võimalikkuse osas algasid taas 2012. aasta sügisel pärast seda, kui riigikogu vastava ettepaneku tegi.
Selle aja jooksul on olnud arutelul mitmesuguseid võimalusi erimeelsuste ületamiseks, peamiselt erinevad need omavahel sõnastuse poolest.
«Üks neist on see, millest professor Mälksoo rääkis, ehk lisada piirilepete teksti väga selge ja konkreetne lause, mis siis ütleks, et piirilepe käsitleb ainult piiriga seotud küsimusi, et võtta maha kõikvõimalikud tõlgendused,» kinnitas minister.
See, et Mälksoo võimaluse avalikuks tegi, ei tähenda Paeti sõnul veel, et see on tõenäolisim võimalus, millega edasi minnakse. «Seda on natuke vara öelda veel. Parlamendi, väliskomisjoni ja muude formatsioonide osas on need arutelud ees,» ütles Paet.
Liiatigi pole selge, kuidas suhtuks ettepanekusse Venemaa. «Tuleb olla ka realistlik selles, et mida on võimalik saavutada ja mida ei ole, sest lepingu jõustumiseks on vaja, et mõlemad pooled seda aktsepteeriks.»
Paet kummutas kartused, et lisasäte tähendaks olulisi muutusi 2005. aasta lepingu sõnastuses. «Kui keegi räägib, et justkui tahetaks midagi maha võtta nendest 2005. aasta lepingutekstidest, siis see on vale. Vastupidi – me tahame sinna panna midagi juurde.»
Samuti ei teki lisasätte tõttu mingeid vastuolusid piirileppe ja Eesti Vabariigi õigusjärgsuse osas. «Eesti on rahvusvahelises seltskonnas olnud üle 20 aasta ja me oleme võetud kõikidesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kus me oleme, meie kehtiva põhiseadusega, mis väga selgelt on määratlenud õigusliku järjepidevuse,» selgitas Paet.
«Õigusliku järjepidevuse probleemi ma küll ei näe. Läti ja Leedu on ka sõlminud Venemaaga piirilepingud, nad olid 20. sajandil Eestiga samas seisus. Nad tegid need lepingud puhtalt tehniliste lepetena - mina küll ei ole täheldanud, et Lätil ja Leedul oleks kellegagi õigusjärgsuse osas küsimusi tekkinud.»