Päevatoimetaja:
Sven Randlaid
+372 666 2387

Kes puid raiunud, saavad aru

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Selle asemel et kaasadele-emadele naistepäeva puhul lilli viia, katsusid need mehed möödunud reedel Nõmme keskuses maadlusmatil rammu.
Selle asemel et kaasadele-emadele naistepäeva puhul lilli viia, katsusid need mehed möödunud reedel Nõmme keskuses maadlusmatil rammu. Foto: Andres Haabu

Kui reede õhtul minna Nõmmele Palusalu spordikooli maadlus­trenni, kohtab seal väga tihti Vello Leithamit. Optimistlik ja naeratav mees sündis Kanadas ja töötas Ameerika Ühendriikides ning saabus 14 aastat tagasi Venezuela naftaväljadelt esivanemate maale Eestisse.

Leitham maadles ise noorena. Kõik tema pojad maadlevad, ka naistepäeva õhtul on neist kaks trennis. Ühendriikides, vähemalt Kesk-Lääne osariikides, on maadlus koolispordikultuuri osa, umbes nagu meil (oli) rahvastepall.

Küsimusele, miks Leithamile maadlus meeldib ja miks ta koos poegadega trennis käib, annab mees mõtlemapaneva seletuse. «Minu poja klassis on 18 poissi. Kehalise kasvatuse tunnis oli ülesanne tõmmata lõuga viis korda. Ainult minu poiss tõmbas, keegi teine ei suutnud isegi ühte korda lõuga tõmmata.» Nii ongi.

Tagasi üles