Spordialade populaarsuse otsingul

Maadluse oponentide väitel on sellest kunagi mehisuse etaloniks loetud võteterikkast spordialast tipptasemel saanud passiivne pusimine. Need noored harrastajad teevad kõik, et seda arusaama kummutada. Foto: Andres Haabu

Miks jalgpall on populaarne, aga maadlemine mitte? Miks ühed spordialad tõusevad ja teised hääbuvad.

Kohe uksest sisse astudes tabab lõhn lapsepõlvest, tuttav igale meesterahvale vanuses 30+, see vana koolivõimla, sokkide, seintele kondenseerunud niiskuse ja duširuumi lõhn. Kui maadlustrenni otsite, siis see on otse mööda koridori, paremat kätt trepist üles, seletab vastutulija. Seal ta ongi, väike madal ruum, matt maas ja kümmekond meest ja poissi rassimas – Kristjan Palusalu spordikooli treening Nõmme vanas miilitsamajas naistepäeval kaheksandal märtsil. Glamuuri siit ei leia, aga seljad on sirged ja käepigistused nagu vanal ajal.

«See pole judo, kus ilusad valged kimonod. Maadlema tulles pannakse selga oma kõige vanem T-särk ja dressipüksid, millest pole kahju kui katki läheb. Siin on raske. Siin saab haiget,» seletab maadlusesteetikat treener Meelis Mäekalle. Jutu kinnituseks tulevadki ühele väikesele poisile, vanust ehk 7-8, pisarad silma. «Oinas,» karjub isa mati kõrvalt «Tiri teda jalgadest.» Poiss pühibki pisarad ära ja teeb isa õpetuse järgi…
«Raskejõustik ei ole kusagil Euroopas teleala ja pole kunagi olnudki,» kommenteerib Raul Rebane hiljutist uudist, et nii põlist ala nagu maadlus ähvardab olümpiamängudelt välja viskamine.

Rebane on erinevatel positsioonidel olnud kümnete suurvõistluste juures. Telereporterina, programmijuhina, Eesti kui Euroopa Ringhäälingute Liidu poolt tööd teinud, teab täpselt kuidas käib teleõiguste müük, 1990. keskel just tema juhtimisel rehitseti Eesti televisioonist välja mitmed ebapopulaarsed spordialad, kõigele lisaks olnud veel spordimänedžer ehk kokkuvõttes näinud seda maailma iga nurga alt.

Eestist on raske leida paremat inimest, kes oskaks rääkida, miks ühed spordialad on telegeenilised ja populaarsed, miks ühed spordialad tõusevad ja teised hääbuvad. Telepopulaarsuse mõõtmiseks on Rebase sõnul paar lihtsat reeglit. Esiteks kehtib Euroopas viie suure reegel. Kui viis suurt riiki – Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja Hispaania – mingi ala ülekandeõigusi ostavad ja vaadatavatesse, mitte niši kanalitesse, siis on tegu megaaladega.

Teiseks loeb kui palju on mingi ala juures unilateraalkaameraid. See tähendab, et kui näiteks olümpiamängudel on üks pilt rahvusvaheline, mis läheb ühesugusena kõigile, siis lisaks on ka terve rida nn unilateraalkaameraid, kus tehakse näiteks konkreetset sportlastega intervjuusid, kust pilt ei lähe enam kõigile, vaid kindlatele riikidele, kes selle endale tellinud. Kergejõustiku juures on selliseid kaameraid palju, mis näitab et tegu populaarse telealaga.

Natuke teistsuguse populaarsete ja mittepopulaarsete spordialade klassifitseerimise viisi pakub välja maadlusliidu peasekretär Antti Lepik. Ühed alad, näiteks jalgpall, korvpall või tennis on iseseisvalt jätkusuutlikud, toovad ise raha sisse ja pole üldse tähtis, kas nad üldse olümpial esindatud on või mitte.

Teised alad ja neid on tegelikult enamus, on sellised, kelle jaoks olümpia on nagu elupäästerõngas. Mis on maadlus ilma olümpiata, ütleb Lepik, muutub lihtsalt üheks harrastuseks. Nagu köievedu või sangpommi tõstmine. Olümpia kaudu tuleb aga raha ja tähelepanu. Näiteks EOK jagab ju stipendiume olümpiasportlastele, aga mitte Võrtsjärve mängude osavõtjatele. Kui oled olümpial ja eriti kui näitad ka tulemust, siis tulevad ka sponsorid taha isegi siis kui muidu ei vaata su võistlemist keegi. Niisiis, olümpiamängude kavas olemine ei ole maadluse jaoks ei midagi vähemat kui eksistentsiaalne olla või mitte olla.* Maadluses ei ole oma võitluses muidugi üksi.

«Ma olen kaheksa korda suveolümpiamängudel käinud, aga mis asi on softpall, ei tea siiani,» toob Raul Rebane näite ja tema on ju elanud pool oma elu tihedalt spordi sees. Nii ongi, kõik muretsevad telereitingute pärast, isegi nii suur show nagu vormel 1 muudab regulaarselt võistlusreegleid iga märgi peale kui tekib kahtlus, et järsku pole asi telekavaatajale enam huvitab. Mis siis rääkida maadlusest, judost, sõudmisest või suusatamisest.

Muuseas, maadlejad tunnistavad ka ise, et praegu on nende ala igav vaadata – kaks meest pusivad ja midagi ei juhtu. Paradoksina on üheks põhjuseks just soov telekompaniidele meeldida. Matšid tehti lühemaks, et paremini teleülekannetesse mahtuda, lühikesed matšid muutsid võistluse veelgi igavamaks, sest suured võrdse mehed ei julge enam üldse riskida. Teed vale liigutuse ja viga enam parandada pole võimalik, võistlus on ennem läbi.