Mati Kaal: realistide mure

Mati Kaal Foto: Liis Treimann

Kooliharidus on kahjuks vist küll enim muutustetuules lehvinud eluvaldkondi Eestis ja seda nii läbi Vene aja kui hiljemgi. Oma lapsepõlvest mäletan pedagoogist isa pidevaid kurtmisi, et pole jõutud ühe õppekavaga seotud õppematerjale veel ette valmistada, kui juba terendavad silmapiiril järjekordsed muutusteplaanid. Vahetult ilmasõja järel sündinuna kuulun ise nende hulka, kellele hakati teisest klassist alguse saanud vene keelele lisaks kuritahtlikult muid võõrkeeli õpetama alles kaheksandas klassis, kui meie sõjaeelsed ja samaealised põhjamaade lapsed juba vabalt õige mitmes võõrkeeles lobiseda suutsid.

Mõne asjaga on mul siiski vedanud ja üks nendest oli sattumine enam kui pool sajandit tagasi oma Saaremaal alustatud kooliharidust jätkama just Tallinna 2. keskkooli, kus hoolimata sunniviisilisest nimemuutusest, jätkati järjepidevalt omaaegseid, 1881. aastast alguse saanud reaali traditsioone ja levitati toona kurikuulsat reaali vaimu.

See oli võimalik tänu mitmetele imekombel terve nahaga pääsenud endisaegsetele pedagoogidele ja kindlasti ka kooli tavatult tihedale seotusele vilistlaskonnaga, mis on jätkunud siiani. Õpiajal naha vahele pugenud reaali vaim seob realiste, nagu selle kooli lõpetanud endid isekeskis kutsuvad, imeliselt tugeva sidemega ning muudab vilistlaskonna heas mõttes korporatiivseks.