Olavi Paavolaineni Soome tragöödia

Olavi Paavolainen Foto: Repro

Paavolaineni «Sünge monoloogi» ilmumine eesti keeles on sündmus.  Me võime seda võtta kui Soome (ja ka Eesti) eelmise sajandi saatuseaastate skeptilise täheldamise, meeleheitliku raevu ja kaastunde vahel heitleva, aga igal juhul isikliku aususega kommenteeritud reportaaži. Nõnda on see ilmumissündmus ajaloo-värvinguga. Aga me võime võtta seda ka kui ühe meile lähedase maa ja rahva tragöödia vastupeegeldust ühes tundlikus, haritud ja andekas loojaisiksuses – ja siis on see kirjanduslik sündmus.

«Sünget monoloogi» saadavad kahe ajaloolase, Soome sotsiaaldemokraadist välisministri Erkki Tuomioja ja Eesti poliitikust ajaloolase Mart Laari kirjutised. Mõlemad valgustavad asjatundlikult Paavolaineni suurteose tausta, tähendust ilmumisaja ning praeguses mõõtkavas. Raske on nende seisukohtadele midagi olulist lisada. Nii avaneb siinkirjutajal võimalus  eeskätt osutada «Sünge monoloogi» kirjanduslik-emotsionaalsele poolele. Kuidas siis võtta «Sünget monoloogi» kui kirjandusteost? Millest tõuseb ja kujuneb selle – nüüd vist võib öelda «aegumatu», sest viimane uustrükk Soomeski ilmus eelmisel aastal – lugemisväärtus?

Nagu «Sünge monoloogi» Soome retseptsiooniloos juba varemgi täheldatud, on selleks Paavolaineni erakordne kujundiloome, teksti piltlikkus ning pihtimusliku ja ennast kõrvalt jälgiva vaatepunkti vaheldumine – sõnaga, autopsühhograafilisus. Sellel «monoloogil» on ometi väga palju muidki varjundeid peale sünguse. Siin on sentimenti, süüdistuskõnet, ennastpiitsutavat hala, kõhklusi, kahtlusi, imetlust ja lootust. Et osa päevikutest on kellelegi pühendatud, siis viitab see mõnele varasemale dialoogilisele suhtele. Esimene pöördumine ongi lugeja poole, milles Paavolainen pihib, et on kirjutanud selle raamatu osalt ka oma psüühika raviks, et «taluda  sõja-aastate põhjustatud hingelist painet».