Tõnis Kahu: kapitalism ja loov uudishimu

Tõnis Kahu Foto: Erakogu

Umbes 20 aastat tagasi andis mulle ja mu kahele kolleegile Jazzkaarel intervjuu esmaklassiline avangardsaksofonist Steve Lacy. Üks tema lause ei saanud vist lintigi, aga jäi mulle meelde: «Ameerikas sunnivad nad sind häbenema, et oled kunstnik.» Ma teadsin, et tal oli põhjust nii rääkida, aga ikkagi tundus öeldu toona kuidagi liiga sirgjooneline. Asi oli selles, et mulle meeldis kommertslikkus näiteks popmuusikas või filmis. See tundus hasartne ja huvitav, midagi erksat ja värvilist – nagu muutus kapitalismi saabudes erksaks ja värviliseks kogu Eesti, kui kunagised luitunud loosungid stiilis «Au tööle!» firmalogodega asendati.

Millest ma muidugi tasapisi üha enam aru sain, oli see, et kommerts ei tähenda midagi statistilist. Kommerts oli diskussiooni ja konflikti küsimus. Näiteks 60ndate rock-muusika kehtestas end tollase muusikatööstuse kiuste. Nood seal ülal ei mõistnud neist kummalistest helidest ja hoiakutest mõhkugi, kuid astusid teelt kõrvale, kui selgus, milline kommertspotentsiaal sel kõigel oli. Teisalt on oma muusika kaubaks disainimine olnud terve rida kunstipäraseid varjamisi, peibutusi ja pettekujutlusi – võtke näiteks kas või David Bowie.

Ma vaatan oma kunagistele hoiakutele siin tagasi seetõttu, et osutada: too kunagine kujutlus kapitalismist on tegelikult praegu enam vaevalt võimalik. Kokku võime selle kujutluse võtta ehk järgmiselt. Kapitalism, nii meile räägiti, oskab loovalt ära kasutada kõike, mis tema haardeulatusse satub. Ta on võimeline kasumit teenima millelt iganes, sest ta on optimaalne ja samas paindlik. Mistahes novaatorlikku ideed te ka ette ei kujutaks, põhimõtteliselt on võimalik, et varem või hiljem ilmutab ta end kuskil edetabelis või Hollywoodis.