Andreas Trossek: eesti kunst kui hästi­varjatud saladus

Andreas Trossek Foto: Erakogu

Viimase poolaasta jooksul Eesti trükimeedias peetud diskussioonid nüüdiskunsti väidetavalt näruse positsiooni üle on üle pika aja toonud rambivalgusesse taas ka kunstikriitiku ja tema rolli. Kõlab soov lugeda päevalehtedest rohkem kunstikriitikat, mis «ehitaks tõlgendussildu potentsiaalsete vaatajateni» (Marek Tamm, «Kaasaegne kunst ja tema publik», PM AK, 14.01.2013). Kunstikriitika hetkeseisu üle diskuteeriti ka hiljuti Artishoki biennaali kataloogi esitlusel toimunud ümarlaual. Tõepoolest, kellel saaks olla midagi rohkema kunstikriitika vastu?

Võiksime isegi visandada Ideaalse Kunstikriitiku koondportree. Usaldusväärsema kuvandi huvides võiks ta olla vähemalt keskea ületanud mees parimais aastais, kes kirjutab regulaarset kunstikriitiku kolumni mõnes Eesti loetavamas päevalehes, näiteks turuliider Postimehes. Tema populaarteaduslik kirjutuslaad oleks süntees 19. sajandi rahvavalgustuslikust entusiasmist ja 21. sajandi maailmakodaniku blasé’st, isegi välimuselt meenutaks ta natuke Jakob Hurta. Ühes käes 20. sajandi lääne modernse ja järelmodernse kunsti ajalugu ja teises käes kohaliku kunstiajaloo lühikonspekt, seletaks, innustaks ja suunaks ta väsimatult rahvahulki, jutlustades programmiliselt hüvedest, mis laienevad igale kodanikule nüüdiskunsti mõistma õppimisega. Ta ei tohiks olla kindlasti liiga noor – andes riietuselt ja kehahoiakult igati välja karismaatilise ülikooliprofessori mõõdu, kuuluks talle kunstivaldkonna arvamusliidri konkurentsitu monopol eelistatavalt juba nõukogude ajast. Tema lühikesed, ent tabavad artiklid ilmuksid kas päev enne kunstinäituse avamist või läheksid trükki näituse avapäeval, et kunstnikud saaksid lõigata maksimaalset kasu meediakajastusega kaasnevast publikumenust. Iga kuu-kahe tagant läheks ta komandeeringusse kas rahvusvahelisele kunstibiennaalile, kunstimessile või olulisele suurnäitusele metropolimuuseumis, unustamata seejuures kajastada väikse maakonnamuuseumi huvialaringi lillepildinäitust.

Öelduga sai üles joonistatud pigem karikatuur, mitte portree. Olgem ausad: Eestis ei hakka kunagi olema nõnda palju ja nõnda pakse paberajalehti, kui oli 1990. aastatel, mil igas arvestatavas toimetuses oli tööl palgaline kunstikriitik. Kunsti väidetavalt kehva avaliku kuvandi põhjuseks ei ole seega nüüdiskunsti või tänapäeva kunstikriitika nõrk tase, vaid läbimüügi vähenemise tõttu kannatava trükimeedia majanduslik reaalsus, mistõttu ei jaksa toimetused enam iga kultuurivaldkonda võrdse intensiivsusega radaril hoida. See protsess on sisuliselt pagendanud kogu kunstivaldkonna retseptsiooni massimeedia vahendatava avaliku arvamuse sfäärist väikesetiraažilise erialaperioodika lehekülgedele, kus see läheb korda vaid asjast huvitatutele.