Vello Vikerkaar: õgige vaeseid

Vello Vikerkaar Foto: SCANPIX

«Mida sa Michaelist arvad?» küsis mu äriklient pärast sed­a, kui olin veetnud tunnikese ühe maailma jõukama ja kuulsama ärimehega. «Võimas!» vastasin. See oli vastus, mille andmise eest mulle oli makstud. Kuidas ma saanuksin öelda, et ta tekitas mus esimesest hetkest peale jälestust?

Varikirjutaja amet – ja suur osa mu tööst just see ongi – nõuab, et temast ei jääks trükki jõudnud tekstis enam jälgegi. Varikirjutaja saab rikkalikku tasu, aga kuulsus läheb ametlikule autorile. Varikirjutajana – mulle meeldib uskuda, et olen selles päris hea – tunnen uhkust, et suudan oma ego maha suruda ja leian rahuldust isegi selles, kui seda, kelle eest ma midagi kirjutasin, ülistatakse teravmeelsuse ja tabavuse eest.

Ehkki kõik seda ei suuda, on töötingimused just sellised. Tihtipeale kujutab see kõigest rutiinset, nagunii autori nimeta teksti mõnesse äritrükisesse, mida ei loe isegi loos esitletava inimese ema. See ei ole sugugi nii paha, kui võib esialgu tunduda – uurimistegevus loo kirjutamise eel pakub tegelikult rohkelt naudingut, kui juhtud olema vähegi uudishimulik.