Pudelikaelast soolikasse

Veidi väsinud, aga väga õnnelik: Jaanus Laidvee on just lõpetanud 90 km pikkuse Vasaloppeti ning saanud hea sõidu tunnustuseks kaela medali. Foto: Ain-Ivar Tupp alias dr Holden

Vasaloppetil, maailma kuulsaimal suusasõidul, teeb mõni mees ikka päris kummalist kino, tõdeb seal eelmisel pühapäeval paremuselt teise eestlasena lõpetanu.

Eelmise pühapäeva hommikul läksin starti medalimõtetega. Sälenis, Vasaloppeti lähtepaigas, tõmmati kell 8.00 stardikangas üles ja pea 15 000 suusatajat hakkas korraga liikuma, ilma ühegi pauguta. Napilt kilomeetri pärast tuleb kurikuulus esimene tõus, mille puhul peamine küsimus pole see, kas sinna üles saab (tegemist on raja kõige järsema tõusuga), vaid kuidas saada üles tervete keppidega.

Selle müüdi, et 90 kilomeetri pikkune Vasaloppet on paaristõukemaraton, kummutaks kohe. Rada on Tartu maratoniga täiesti võrreldava profiiliga. Sellele jääb tõuse, mis on raskemad ja pikemad kui Harimäe oma, rääkimata väiksematest, kuid samuti nõudlikest mägedest.

Aga ka laskumised on head pikad, mõned päris kiired, isegi kurvilised. Kuid midagi ohtlikku pole. Netis levinud video eelmise aasta ahelkukkujatest Risbergi laskumisel on puhtalt puuduliku suusavalitsemise küsimus.

Avatõus kestab kolmanda kilomeetrini ja on tublisti rohkem ummistunud, kui teise grupi lõpust startinuna eeldada oskan. Ainult eliit ja osa esimesest grupist saab sõita jõukohases tempos, kõiki ülejäänuid sunnitakse liikuma tugevalt alla võimete.

Just nimelt sunnitakse, kuna arvestades rahvamassi ja ühisstarti on korraldajad sihilikult tekitanud pudelikaela kohe algusesse, et suusatajate mass ennast esimesel suuremal laskumisel puruks ei sõidaks. Pudelikael teeb laiast inimhulgast kitsa, pika-pika «soolika». Kepilõhkumisi näen tõusul mitmeid, kuid endal õnnestub kadudeta üles saada. Kolmele kilomeetrile kulub üle 20 minuti.

Sekeldused kottidega
Kohe pärast esimest tõusu võtab eessõitja puusalt vöökoti ja viskab laia kaarega minema. Mõtlen, et huvitav, kas härra jõudis tõdemusele, et suurem töö on nüüdseks tehtud ja võib käed peagi puusa panna, või oli kolme kilomeetriga jõudnud juba liitri tühjaks juua. Pikalt pole aega juurelda, kuna rahvas siblib armutult.

Siit algab ka raja vaat et meeliköitvaim lõik – paarkümmend kilomeetrit sõitu mööda soid ja rabasid koos tõusva päikesega.

Vöökott on tegija ka 35. kilomeetril, Risbergilt laskumisel, kui see kõrvalrajal ees liikujal iseenesest lahti pudeneb. Seekord aga ei taheta kotti rajale jätta ja härra hakkab sahka pidurdama. Tagant tulijale on see manööver muidugi ootamatu ja sahatajale sissesõitmine asjade loogiline jätk. Kukkumine on põhjalik.

Pikematel distantsidel on verstapostid, mis kulgejale positiivseid emotsioone ja tuge pakuvad. Esimeseks emotsioonilaksuks on 45. kilomeeter, sest sealt edasi hakkab lõpuni jääma vähem, kui tuldud. Seejärel tekitab sooje tundeid Tartu maratoni pikkuse distantsi läbimine Oxbergis. Aeg 3:29 sel tähelepanuväärsel hetkel näitab, et Vasa medalit (antakse ainult neile, kes lõpetavad kiiremini kui võitja aeg +50%) võib väärata ainult ilmne ebaõnn. 

Järgmiseks tähiseks on 70. kilomeeter, mis märkis mu senist pikimat suusasõitu, Marcialonga maratoni. Ehk kõik, mis pärast seda järgneb, liigitub alajaotusesse «Uudne kogemus». Viimaseks oluliseks tähiseks on 74. kilomeeter, mis viitab, et sõita jääb kõigest Tartu maratoni nn Palu ots, ja ühtlasi tuletab meelde, et see ei saa ju midagi üle mõistuse olla. Seda enam, et lõpuosa profiil sarnaneb Tartu maratoni omaga.

Tagant hooga sisse
Pühapäevane ilm on super, mõni kraad külma, päike ja peaaegu tuuletu. Siiski, üks kõva tuuleiil tuleb vahetult enne poole maa läbimist lagendikul, kus ulub nii korralikult vastu, et ainuüksi paigal seismiseks tuleb tublisti pingutada. Õnneks on tuulist lõiku ainult paar kilomeetrit, pärast metsa vahele keeramist vihuriga enam võidelda ei tule.

See-eest saab näha igasugust muud nalja. Piisavalt kiirel Everts­bergi laskumisel võtab üks härra nõuks selja sirgu lüüa ja jooma hakata. Ütleme nii, et alalhoidlikud mehed sellistel kiirustel joomisega kindlasti ei tegele. Kuna ennekuulmatu manöövri tõttu on härral tuuletakistus suur ja joomise tõttu käed ees, st kepiotsad all, siis libisen talle hoogsalt järele, kuid lükata pole teda millestki.

Nüüd tuleb kiirelt otsustada, kas hüpata hea hoo pealt kõrvalrajale, kus on omakorda ees minust aeglasemalt liikuja, või üritada Emiliga (nimetagem uljaspead nii) midagi ette võtta.

Otsustan, et lähenen tagant siiski Emilile. Järgnevat sooritust olen ette võtnud ka varem ja õnnestumise protsent on olnud korralik. Tõstan jalad kiirelt jäljest välja, et mu suusaninad ei sõidaks Emili kandadesse, vaid mööduksid tema jalgade väliskülgedelt, samal ajal ise kätega Emili keha ümbert kinni võttes.

Selles viimases võttes seisneb asja tuum, sest niisama kätega eessõitjat seljast lükates on suur oht ta tasakaalust välja lüüa ja sel juhul on mõlema kukkumine vältimatu. Sedasi Emilist kinni hoides ja tema tasakaalu säilitada aidates me paarisrakendina edasi libisemegi kuni hoo raugemiseni. Emil on siiski nii mõistlik mees, et tühjast rapsima ei hakka. Mu selliste võtete õnnestumise protsent tõuseb veelgi.

Finišisse Moras jõuan viie tunniga. Lõpusirgel lasen ühel kohalikul onul endast ka mälestuspildid teha – fotoaparaat oli mul rajal kaasas. Onu ei saa alguses pihta, miks ma mõnisada meetrit enne finišit seisma jään ja temaga juttu tahan teha, selle asemel et punnitada lõpuspurti nagu iga normaalne ogar. Jään enesele kindlaks ja catwalk  saab igati püüdlikult sooritatud.

Medal, mille saamise piiriks 5:46, riputatakse kaela ajaga 5:07.46, kohaks 903. (Protokoll näitab, et olin teine eestlane.) Eesmärk, millega rajale läksin, sai täidetud.

Kust saab pikaks pingutuseks jõudu?

Maratonieelsetel päevadel kulub lihashoolduseks ja lõdvestuseks 3–5 väikest purki õlut, ohtralt pastat kana ja lihaga ning muid süsivesikurikkaid (magus)toite, lisaks mahlu ja umbes poolteist liitrit spordijooki, kuid stardieelsel õhtul pärast kella kaheksat oluliselt süüa ei ole enam mõistlik.