Andmekaitse juhend: isiklikke videoid internetti panna ei või

Video filmimine Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Andmekaitse inspektsioon saatis avalikuks kommenteerimiseks kaamerate kasutamise juhendi projekti, milles muuhulgas hoiatatakse ka eraisikuid isiklikuks otstarbeks tehtud videote avalikult internetti panemise eest.

Lisaks ettevõtetele ja asutustele annab juhend mitmeid soovitusi ka eraisikutele. Kuni inimene ei jaga enda kaamera või telefoniga filmitud materjali pereringist väljapoole, ei ole tal tarvis kedagi sellest teavitada ega nõusolekut küsida.

Asi muutub, kui inimene soovib videot hiljem avalikustada. «Sõpradega jagamisel tuleb vaadata, kes on videole jäädvustunud ja kellele ning kuidas seda jagatakse. Sõbrale võib vabalt anda video, millel on see sama sõber ja jagaja ise. Aga ilma sõbra nõusolekuta ei tohiks seda videot jagada oma muude sõpradega,» hoiatab juhend.

Vahe on ka selles, kuidas salvestist jagatakse – kas seda ainult näidatakse nagu pildialbumit või antakse teistele ka võimalus koopia saada. «Salvestise koopia andmine või allalaadimise võimaldamine, näiteks Facebook’is salvestisega mitteseotud sõpradele ei ole enam isiklik otstarve,» märgib juhend.

AKI juhendis rõhutatakse, et inimene võib isiklikul otstarbel tehtud salvestisi küll hoida internetis, kuid ta peab olema kindel, et salvestis on turvaliselt hoitud ning seda ei saa kolmandad isikud kasutada muudel eesmärkidel.

Samuti ei või eraisik minna avalikku kohta salaja või varjatud kaameraga teisi inimesi filmima, et pärast see video avalikustada. Kui aga kaamerat kasutatakse avalikult, nii et vaatevälja jäävad inimesed saavad aru, et jäävad videole ja neil on soovi korral võimalik seda vältida, pole eraldi nõusolekut küsida tarvis.

Koolid-lasteaiad ei ole avalikud kohad

Eraldi käsitleb juhend ka kaameraid koolides ja lasteaedades ja märgib, et seal võib küll turvakaameraid kasutada, ent nende salvestisi ei tohi hiljem kasutada mingil muul eesmärgil, näiteks suitsetavate õpilaste tuvastamiseks või õpilaste vahelise tüli lahendamiseks.

AKI märgib, et näiteks on turvakaamerad koolides omal kohal selleks, et tuvastada territooriumil nähtud lasteahistaja või narkodiiler, päevasel ajal näiteks lastelaagri suurel territooriumil silma peal hoidmiseks. «Andmekaitse Inspektsioon on seisukohal, et turvalisuse tagamise eesmärgil ei ole lubatav kasutada videovalvet klassitundides. Klassiruumis toimuva kontrollimisega peaks hakkama saama õpetaja või kasvataja,» lisab juhend.

Samuti ei saa andmekaitse inspektsiooni hinnangul käsitleda laste turvalisust ohustava olukorrana lastevahelisi pisikesi nügimisi jms. «Mõned lapsevanemad võivad nõuda kaamerate paigaldamist just seetõttu, et pärast on salvestiselt hea täpselt järgi uurida, kes lastest tüli alustas. Kool aga ei saa ega pea sellistele lapsevanemate nõudmistele alluma.»

Ka lapsevanemad võivad koolis või lasteaias näiteks pildistada ja filmida enda tarbeks. «Kui aga filmitakse eesmärgiga teha salvestis avalikult kättesaadavaks, on juba vajalik küsida isikutelt nõusolek,» märgib inspektsioon. 

Lasteaed ei ole AKI hinnangul avalik koht.«Kooliaktus on eelduslikult avalik üritus, kui sinna on lubatud tulla kellel iganes, ning seal võib eeldada jäädvustamist. Sellisel juhul võivad ka kool või lasteasutus ja lapsevanemad salvestisi teha ja avalikustada ilma nõusolekut küsimata,» märgib andmekaitse inspektsioon, kuid lisab, et kõigi koolis käivate laste fotode avalikustamine kooli kodulehel tuleb siiski enne hoolikalt läbi mõelda, sest võib ohustada laste turvalisust.

Teoreetiliselt olema klassipildi tegemiseks samuti lapsevanemate nõusolek, kuid AKI nendib, et tegu on vana ja levinud tavaga, mida lapsevanemad võivad eeldada. Küll aga ei või kool teha pilte avalikult kättesaadavaks, vaid neid võib üles laadida ainult piiratud juurdepääsuga internetikeskkonda.

Andmekaitse inspektsioon rõhutab juhendis, et identifitseeritav on isik ka siis, kui kaamera pildilt ei nähtu tema nägu, sest isikut on võimalik identifitseerida ka tema muude tunnuste kaudu – näiteks kehakuju, riietuse, kaasas olevate asjade abil. Mida tuntum on inimene, seda lihtsam on teda ka väheste asjaolude alusel ära tunda. 

Riietusruumis või arstikabineti uksel kaamerat olla ei tohi

Firmadele meenutatakse käitumist turvakaamerate kasutamisel. Isikute ja vara kaitseks kaameraid üles pannes peavad korraga olema täidetud kolm tingimust: sellega ei tohi kahjustada ülemääraselt inimeste õigustatud huve; kogutud andmeid tuleb kasutada ainult eesmärgil, milleks neid salvestatakse ning seadmete kasutamine tuleb selgelt teatavaks teha.

Muuhulgas märgitakse juhendis, et enne turvakaamera ülespanekut tuleb kasutusele võtta teised eraelu puutumatust vähem riivavad meetmed, näiteks turvauks, signalisatsioon, turvamees vms. «Inimeste eraelu enam riivava turvameetme või tehnika kasutamist ei saa õigustada ainult majanduslikud argumendid, nt väiksemaid kindlustusmakseid või seadmete odavam hind,» seisab juhendis.

Eraldi puudutatakse alasti inimese filmimist. Nimelt on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et alasti inimese varjatud filmimine riivab kõige intiimseimaid aspekte inimese eraelust, inimese moraalset puutumatust. «Riietusruumis, wc-s ja duširuumis ei ole aktsepteeritav kaameraid kasutada vara kaitseks. Nii ei saa paigaldada ujula riietusruumi kaamerat selleks, et avastada vargusi riidekappidest. Sellist riski on võimalik maandada muude meetmetega (näiteks eraldi valve all lukustatavad seifid väärtesemete jaoks, rõivaste külge kinnitatavad turvaelemendid poes),» märgib juhend.

Samuti ei tohi salvestisele jääda delikaatsed isikuandmed. «Näiteks kahjustab ülemääraselt eraelu puutumatust selline büroohoones oleva kontori turvakaamera, mille vaatevälja jääb ka kõrval ruumides tegutseva arsti kabineti uks. Ka arsti juurde pöördumise fakt on delikaatsed isikuandmed,» hoiatatakse juhendis. «Sellises olukorras tuleb turvakaamera ümber seadistada selliselt, et arsti poole pöörduvad inimesed ei jääks vaatevälja. See ei tähenda, et arsti kabinet ise ei võiks enda ruumide valvamiseks üles seada turvakaamerat; tervishoiuteenuse osutaja töötleb niikuinii oma klientide delikaatseid isikuandmeid.»

Juhendis täpsustatakse ka, et avalikud kohad on peale avalike linnatänavate, teede, supelrandade ka avalikuks kasutamiseks mõeldud metsaalad, ametiasutuste hooned, kaubandus-teenindushooned, aga ka näiteks kinoseanss või avatud spordisaal, kuhu võib iga pileti ostja pääseda. Teine on olukord näiteks kutsetega ballil, kus osalejate ring on piiritletud. Samuti on osa avalikke kohti selliseid, kus inimene üldjuhul ei eelda enda jäädvustamist ning kohad, millel on kõrgendatud ootused eraelu puutumatusele, näiteks tervishoiuasutused, apteek, pesupood.

«Salvestisele jäämise vältimise võimalusest ei saa rääkida olukorras, kus inimene läheb kokkulepitud kuupäeval ja kellaajal asutusse või arsti vastuvõtule või seisab järjekorras. Seejuures tuleb arvestada, et inimesed on ära tuntavad ka riietuse, kehahoiaku ja kõnnaku järgi. Nii ei pruugi töötukassa ukse juures lähedalt filmitud klipi näitamine olla lubatav isegi siis, kui näod ära hägustatakse,» märgib juhend.

Samuti peab turvakaamerate ning veebikaamerate kasutamisest inimesi teavitama ning neil peab olema võimalus kaamera vaatevälja sattumist vältida.