Harglalik ja reilik lähenemine võiks saada tavapärasemaks

Andromeda saarel: Katariina Unt. Foto: Siim Vahur

Indrek Hargla positsioon meie kirjanduses on korralikult tsementeerunud, nii et sellest polegi mõtet pikemalt hõisata. Nagu ikka produktiivsete kirjanikega juhtub, on nüüd ka (au)hinnatud Hargla lõpuks teatrisse jõudnud, kuigi erinevalt paljudest on ta sinna pigem meelitatud (ka teatrist kirjutajana).

Pikemas perspektiivis võib selle üle ilmselt ainult rõõmu tunda. Seda enam, et värsket ja originaalset salapära ja puänteeritust on meie (laste)teatrisse hädasti vaja ning seda Hargla esiknäidendi «Andromeda saar» lavastus VAT Teatris põhimõtteliselt ka näitas.

Kuid näitas ka seda, et sellise dramaturgilise teksti loomine, mida esitades esmalt näitlejad ise ebamugavasse olukorda ei satuks, ei pruugi esimese hooga õnnestuda isegi muidu võimekal prosaistil.

Kuna Andromeda nimi seostub esmalt tegelasega vanakreeka mütoloogiast ning müstilise udukoguga (koos kosmilise romantikaga), siis selles mõttes võib Andromedaga tegeledes rääkida ükskõik millest.

Kavalehe abiga

Võib-olla näidendit lugedes jõuaksime läbi laevahuku üleelanud Ramoni (Meelis Põdersoo) ja Dorise (Katariina Ratasepp) seikluste õnnetu naiskurjami Andromeda (Katariina Unt) saarel mitmete eksistentsiaalsete küsimusteni, mida lavastaja Leino Rei ka kavalehel retooriliselt esitab.

Siiski suunavad meid mõtisklema elu, surma ja nende hinna ning sõpruse ja vastutuse üle pigem õhukesel kavalehel leiduvad mõtted kui lavastus ise. Võib-olla on põhjus kujundlikkuse üledoseerimises ja seda nii autori kui lavastaja poolt.

Kuigi kogu lavastusest kumab läbi Leino Reile omane ja seda nii teoreetiliselt kui praktiliselt eksponeeritud tervemõistuslik suhtumine lastele tehtavasse teatrisse, oleks kõnealuse lavastuse puhul tulnud ilmselgelt kasuks julgem sekkumine nii autori, enda kui kunstniku, eriti aga muusikalise kujundaja tegevusse.

Samas, kogu segasevõitu tegevuse (lugu ise on ju lihtne) lõpetas nii mõttelt kui teolt väga klaar haiglastseen, milles saame teada, et olime tunnistajateks äsja lahkunud vanamemme Dorise viimasele unenäole või millelegi taolisele. See teadmine annab metatasandil eelnenud tunnile justkui lisaväärtuse või selgituse.

Selles stseenis oli ka ainuke kord, kui nuku kasutamine end õigustas või tuli tervikule lausa kasuks. Kuigi nuku meisterlik ja semiootiliselt põhjendatud esinemine inimese kõrval annaks suurele osale lavastustele pigem midagi juurde kui võtaks ära, oli see suhe «Andromeda saares» pisut hõre.

Katariina Unt jälle suur

Taas sai tunnistust Katariina Undi näitlejasuurus, sest just allahindluseta ja lolliks jäämise kartuseta kehastas Unt kraaksuvat metsikut moori ning mingit lapselikult lihtsat naudingut kogesid vaatajad selles mängus.

Ka on üks VAT Teatri alustalasid Tanel Saar (seekord Met­hosena) jõudnud sinnamaale, et tänu arenevale näitlejajulgusele või -vabadusele hakkavad tema loomes täiustuma need nüansid, millele pikematel rollianalüüsidel toetuda.

Hädasti vajab tugevat näitlejajuhti Meelis Põdersoo, kes tema osast osasse kanduva ekspressiivse sisemise pinge teisendaks sisuliseks sisemiseks pingeks. Ka Katariina Ratasepal tundub olevat märksa rohkem näitlejaväge sees, kui ta seni on lasknud välja paista (või on lastud paista).

Igal juhul võiks harglalik ja reilik lähenemine noortele suunatud teatris saada tavapärasemaks; kuidas seda aga publikule mõeldes efektiivselt teha, on üldine ja suur teema.

Indrek Hargla, «Andromeda saar»

Lavastaja Leino Rei, kunstnik Pille Kose, muusikaline kujundaja Ago Soots, valguskujundaja Martin Makarevitš

Osades Katariina Ratasepp, Katariina Unt, Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Ago Soots

Esietendus VAT Teatris 1. märtsil