Admiral Kõuts teeks eestlastest piraadikütid

Piraadilipp. Foto: Wikipedia.org

Euroopa Julgeoleku- ja Kaitseassamblee raportööri, admiral Tarmo Kõutsi väitel võiks eestlastel olla piraatidevastases tegevuses olulisem roll, kui riigi suurus võiks eeldada. 

Kaubalaeva Lehmann Timber, mille tüürimeheks oli toona eestlane Ardo Kalle, hoiti koos oma meeskonnaga piraatide hirmu all 41 päeva, vahendas ETV saade «Pealtnägija».

«See on ikka nii, et arvad, et suur pauk läheb mööda ja siis et ega ta mind ei puutu jne. Eks me muidugi olime teadlikud, et see rajoon on väga kiiresti ohtlikuks muutunud ja me arvasime, et me saame sellest asjast üle, kui me valime teise teekonna, et kaugemalt sellest ohtlikest paikadest,» rääkis kaubalaeva Lehmann Timber endine tüürimees Ardo Kalle.

Ohtlik seiklus algas mullu 28. mai pärastlõunal, kui Singapurist Saksamaale teel olnud Lehmann Timber jõudis 170 miili kaugusele Somaalia rannikust. Tagantjärgi tarkusega võib öelda, et see oli liiga lähedal.

«Päise päeva ajal ilmus tagant kursile kaks paati ja need liginesid poolteist korda suurema kiirusega kui meie laev sõitis. Kui nad jõudsid kohakuti, siis nad hakkasid tulistama,» meenutas Kalle.

«Selle tehnoloogia on suhteliselt lihtne: sõidetakse kiire alusega ehk kaatriga laeva ahtrisse, harilikult ahtrisse, kus näha ei olda, visatakse nõndanimetatud köiskonks siis laeva ja ronitakse mööda köit ülesse ja võetakse kontrolli alla laeva sild ja kui juba vahitüürimees või kapten on automaaditoru all, siis on laev võetud,» ütles piraadiraportöör Tarmo Kõuts.

«Meie laeva hõivamine tegelikult ei valmistanud neile mingisugust probleemi. Me hakkasime andma hädasignaale ja aktiviseerisime oma häirenupu ja ega me rohkem midagi muud ei jõudnudki teha,» rääkis Kalle.

Aeglase tempo ja madala poordiga Lehmann Timberi vallutamiseks kulus vaid mõni minut. 15 aastasest saati merd sõitnud Ida-Virumaa mees Ardo Kalle nägi esimest korda silmast-silma päris piraate. Ukraina neljas mehhaanik Sergei Atakuzijev suutis ära peita pisikese fotoaparaadi, tänu millele näeme täna seni Eestis avaldamata pilte ligi kaks kuud väldanud draamast.

«No see suur hirm oli võib-olla esimese paari päeva jooksul, kui me ei teadnud, mis üldse siin ees ootab. Lõpus enam hirmu võib-olla ei olnud, aga oli muidugi väga suur tunne, et nüüd kõigest on siin kõrini. Iga hommiku tõused jälle ülesse, et jällegi see sama kari hoiab sind siin kinni...,» rääkis Kalle.

Kui Ardo Kalle ja tema 14 kaaslase pantvangilugu hoidis Eestit pinevil juba mullu suvel, siis Somaalia piraatide teema jõudis pauguga maailma põhiuudistesse mullu novembris, kui röövlid said seni suurima sõjasaagi. Saudi-Araabia supertankeri Sirius Star pardal oli 25 meeskonnaliiget ja kaks miljonit barrelit naftat, väärtusega 100 miljonit dollarit.

Just selle pantvangidraama ajal sai endine kaitseväe ülem, admiral Tarmo Kõuts Euroopa Julgeoleku- ja Kaitseassambleelt ülesande koos kahe teise asjatundjaga kirjutada raport, kuidas mereröövlinuhtlusest vabaneda. Kõutsi kabinetis riigikogu ärklikorrusel ripub koguni kaks Aafrika kaarti, kuhu on kantud piraadirünnakute ja nende vastase operatsiooni andmed.

Maarotid arvasid ekslikult, et piraadid kadusid maailma meredelt koos eestlaetavate kahuritega. Tegelikult on rööve ja lunarahanõudmist registreeritud igal aastal kümnete kaupa nii Indoneesias, eriti Malaka väinas, Lääne-Aafrika rannikul ja Kariibi mere piirkonnas. «See probleem on olnud juba pikemat aega teada, kuid ta ei ole olnud niivõrd valdav, ta ei ole jõudnud niivõrd palju massimeediasse,» ütles Kõuts.

55-aastasel saaremaa mehel on Musta Mandri piraatidega erisuhe. Omal ajal kaubalaeva kaptenina Aafrikast peamiselt kakaoube vedanud Kõuts elas ise üle mitu piraadirünnakut, neist tõsiseima 1987. aastal Guinea rannikul. Kusjuures «käekiri» oli toona täpselt sama.

«Üks kalapaatidest järsku muutis oma kurssi ja lisas kiirust ja hetke pärast oligi laeva poordis ja temale järgnesid veel kaks taolist. Aga õnneks me olime selleks valmis ja õnneks ka meeskond ei löönud kartma, nii et need konksud lihtsalt raiuti läbi, köied raiuti läbi ja ülalt suunati siis veekahurist tõsine veejuga paati, mis ühe paadi ümber lihtsalt ajas. Selleks korraks oli siis see rünnak lõppenud,» meenutas Kõuts.

Viimane aasta on olnud just Somaalia piraatide tähetund. Ei pea olema suur strateeg, mõistmaks, miks see mitmed suurriigid marru ajab. Suessi kanal ja Adeni laht on üks maailma tähtsamaid laevateid, mida läbib aastas 16 000 laeva ja pool maailma naftasaadustest. Kui sõita otsetee asemel Euroopast Aasiasse ümber Aafrika, kulub selleks 10-12 päeva kauem.

2008. aastal kaaperdati siin, Somaalia rannikul 111 alust ja teeniti lunarahana erinevatel andmetel 80-150 miljonit dollarit. Iga päev toob uusi teateid üha jultunumatest rünnetest. Tänavu on rünnatud juba üle 60 laeva ja hetkel on pantvangis 18 alust, neist kolm langesid saagiks sel nädalalõpul.

500 miili kaugusel pealinnast Mogadishust põhjas asub väike kaluriküla Eyl. See on tuuline ja varemeis paik, mida ei oskaks kuidagi miljoneid teenivaks piraadipealinnaks pidada. Nii uskumatu kui see ka pole, on just siin üks keskus, kust juhitakse kuritegelikku kampaaniat, mis maailma kihama pani.

Mõne kilomeetri kaugusel reidil on näha piraatide järjekordne saak - kolm suurt laeva. Eylis, nagu terves sõjast laastatud Somaalias, pole stabiilset valitsust olnud ligi 20 aastat. Kahvanägu ähvardab siin inimröövi või tapmise oht, kuid ühel Somaalia ajakirjanikul õnnestus need kaadrid filmida, tegutsedes tihti salaja ja liikudes öösiti.

10 miljoni elanikuga Somaalia hädade põhjus on varsti 20 aastat väldanud kodusõda, mis on niitnud kohalikke nagu kärbseid, kuid mida kasutasid kurjasti ära ka välisjõud. Nimelt kui riik kaosesse vajus, hakkasid Somaalia rannikul röövpüügiga tegelema paljude riikide alused, kurnates rängalt muidu nii külluslikku merd. Piraatlus algaski mõnede sõnul kalavarude kaitsmisest ja arenes edasi palju lihtsamaks ning tulusamaks inimrööviks.

«Jah, kahjuks, ütleme, föderaalvõim ei suuda riigi huvisid oma territoriaalvetes esindada ega kaitsta. Selle tõttu ongi läinud nö omasoodu see protsess, kus kohalikud inimesed on riigi funktsioonid lihtsalt üle võtnud. Kirved vöö vahele ja merele, nagu öeldakse,» ütles Kõuts.

Tagatipuks tabas niigi nuheldud rannikut 2004. aasta tsunami, mis pühkis minema suure osa kohalikust kalalaevastikust. Nii on mõistetav, kuidas paljud mehed ei suuda panna vastu panna kiusatusele teenida piraadina Somaalia mõistes kosmilisi summasid.

«Enamasti on need «piraadid» lihtsalt töötud noorukid, kellel relvadeks automaadid AK-47. Nad ihkavad lihtsalt raha saada. Ma ei tea, miks ameeriklased või NATO asja ei lahenda. Ei tea, miks ei suuda laevad oma lennukite, kopterite ja tuhandete merejalaväelastega takistada mõndakümmend automaatidega bandiiti,» rääkis Eyli külavanem Abdulkadir Yusuf Musse.

Sama masendust jagatakse ka kaugel Londonis. Lloydsi hoones, maailma laevakindlustuse keskuses, usub Lord Levene, et üks teine lord - kuulus Horatio Nelson - oleks piraadid ammu pilbasteks põrutanud. Kuid tänapäeva laevaomanikel, kellel on kaalul inimelud ja sadu miljoneid väärt kaup, pole lunaraha maksmisele palju alternatiive, isegi kui summad on aastaga mitmekordistunud.

«Kui küsiksin vastu, kas nad peaks maksma või laskma meeskonna mõrvata, siis mis valikuvariandid on? Neid polegi!» ütles Lloydsi esimees Lord Levene.

«Laeva omanikul antud situatsioonis ei olegi väga palju väljapääsu: on halvad või väga halvad ja vähem halba on maksta lunaraha, kui riskida meeskonna ja kaubaga,» sõnas Kõuts.

Tarmo Kõutsi analüüs näitab, et piraatide tegevus on organiseeritum ja läbi mõeldum kui pealtnäha paistab. Tulutoova lunarahabisnise tegelikud niiditõmbajad ei lähe kaaperdatud laevade ligi, võibolla ei ela isegi Somaalias. Lisaks torkab silma, et piraadid teavad, milline on hinnaline laev.

«Nii head informatsiooni kaubalaevade liikumisest saab vaid läbi keskse korraliku väljaõppega meeskonna asutamise. Ilmselgelt kellelgi on need võimalused, et võtta välja nüüd kaubalaevade liikumise marsruudid ja ajad,» rääkis Kõuts.

Kõuts usub, et teave marsruutide, sihtkohtade ja laadungi kohta lekib sadamatest.

Piraadiprobleem on pannud koostööd tegema paljud riigid, kes muidu läbi ei saa. Piirkonnas patrullivad viimastel andmetel kokku 30 sõjalaeva, teiste seas USA, Venemaa, Euroopa Liidu, India ja Hiina alused. Kuid riskipiirkond on üle kolme miljoni ruutkilomeetri suur ja isegi tipptehnoloogiaga otsitakse seal vaenlast nagu nõela heinakuhjast.

Probleem on ka selles, et territoorium on väga suur ning kalapaate on seal tuhandeid ja iga kord ei ole ka aru saada, kas tegemist on ausate kaluritega või inimröövi plaanidega bandiitidega. «Nii kaua kuni automaadid on kalavõrkude all, on nad kalamehed,» kommenteeris Kõuts.

Tarmo Kõuts lendas sel teisipäeval Pariisi oma raporti mustandit tutvustama. Ehkki ta on endine sõjaväeülem, ei soovita ta militaarset lahendust. Tema sõnul tuleb piraaditõrje viia merelt maale ja panna kaubalaevade pardale väikesed relvastatud kaitsemeeskonnad. Lisaks näeb raportöör Kõuts, et eestlastel võiks olla piraatidevastases võitluses olulisem roll kui meie suurus võiks eeldada ja lubada.

«Nõndanimetatud pardakaitsemeeskondade väljaõpe kui protsess võiks tõesti teatud tingimustel hakata ka Eestis toimuma mingisuguse nõndanimetatud ekstsellentskeskuse näol, nii nagu meil omal ajal õnnestus ju luua ei mitte millestki kübersõja ekstsellentsikeskus, mida täna külastab isegi Hispaania kuningas,» selgitas Kõuts.

Kui supertanker Sirius Star vabastati kolme miljoni dollari eest, siis Ardo Kalle, tema kaaslaste ja nende laeva vabadus maksis pärast pikka kauplemist 750 000 dollarit, mis toodi kohale pappkastis ühe Tansaania laevaga.

49-aastasel tüürimehel on vabaduse ostmise suhtes kahetised tunded. «See on ühest küljest muidugi ebaseaduslik ja kõik need asjad, aga teisest küljest ega siin suurt rohkem võimalusi ei ole. Ja nüüd ma olen kuulnud, et laevaomanikud on läinud seda teed, et nad on kindlustanud oma laeva suurema summa peale selleks, et seda lunaraha kiiremini ära maksta, sest laeva seisuaeg maksab hulga rohkem kui see lunaraha.»

Mehed pääsesid terve nahaga, kuid piraatide lahkumisega polnud Lehmann Timberi kannatused sugugi läbi. Tõrkuva mootoriga laev vajus tormisel merel kõvasse kreeni ja sisuliselt näljas meeskonnale toodi toitu helikopteriga.

Siiski ei hüljanud meeskond laeva ja võis õnnelikult piltnikule poseerida ligi kaks nädalat hiljem, kui maa oli praktiliselt käega katsuda. Kahe tütre isa Ardo Kalle jõudis lõpuks Tallinna 22. juulil ja nägi esimest korda oma esimest lapselast. Ta jätkab küll meremehena, aga Somaalia vetesse tagasi ei kipu.