Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/06/05/12233042t1h913f.jpg)
/nginx/o/2008/09/23/76832t1ha55e.jpg)
Olin viimane eestlane, kellele Soome vennad 1994 omistasid meistermüürlase astme. Edasi tuli tööjärg Eestisse üle. Too, ühes Soome väikelinnas toimunud meistritöö on mul mõistagi detailselt meeles. Mäletan kõhklusi ja hirme, mis osutusid kõik asjatuks ja lapsikuks. Kombetalitustes, tõotustes ega tegevustes ei olnud siis ega ole olnud tänini midagi sellist, mis oleks mingilgi viisil riivanud mu õiglustunnet, usutunnistust, ükskõik kelle inimväärikust või -õigusi. Ja vabadust olla, kes ma ise tahan. Mäletan, et soomlased olid eesti keeles pähe õppinud pika rituaali, et kogu vastuvõtt ja meeleolu olid sellised, et tõesti esimest korda sain mina, kes üles kasvanud «seltsimehelikus» keskkonnas, aru, mida tähendab vendlus.
Olen suhelnud vabamüürlastega üle ilma. Kuskil on vabamüürlik maailm publikule avatum, teisal suletum, sõltub traditsioonist. Mingeid saladusi ja võimustruktuuri, mis juhiksid universumit, lihtsalt pole olemas. Kui jürilinad teevad tarka nägu, pööritavad silmi ja räägivad ülemaailmsest sionistide vandenõust, siis on see mögga kahe g-ga. Lihtsalt naerukoht XXI sajandil. Kõik vabamüürlikud «saladused» on tegelikult tänapäeval teada, vähegi tõsisemale huvilisele avalikest allikatest kergesti leitavad. Üks mu õpetatud sõber on selle teema kokku võtnud nii: