Martin Kala: Pluroopa klišeed ja sõnakõlksud

Foto: Corbis/Scanpix

Pluroopa muredest rääkides tuleks alustada terminoloogiast – ühise arusaama tekkimise eeltingimus on selgus. Euroopa tulevikuedu sõltub sellest, kuidas ta suudab hoida väärtusi, kuid muuta suhtumist. Üks valikutest on ümber hinnata liikmesriikide senine roll föderaalse liidu kasuks, et kasvatada usku ühisettevõtmistesse.

Kui Amazonase riigid maadlesid küsimusega, kuidas oma turismindust elavdada, tuldi välja ideega kasutada loomaturismi puhul moodsaid lööksõnu, nagu näiteks «bioloogiline mitmekesisus», «jätkusuutlikkus» ja «ökosüsteem». Probleem on lihtne – erinevalt Aafrika savannist on Lõuna-Ameerika suured imetajad läbipääsmatus vihmametsas põõsa all peidus. Klišeesid kasutati selleks, et meelitada džunglisse turistihorde, kes küll pigem häiriksid loomi ja sealset ökosüsteemi, olles mitmes mõttes vasturääkiv sellele, mida reklaamsõnad tähendavad.

Ka Euroopa Liidu ja tema poliitika puhul on muutunud sagedaseks sissetöötatud argumentide kasutamine. Minu artikkel nn Pluroopast ja tema hädadest, mis ilmus kultuuriajakirjas Akadeemia ja võitis selle socialia teemaderingi aastaartikli auhinna, keskendus kolmele teemale: euroskeptitsismile, äärmusparempoolsuse kasvule ELis ning edasise lõimumise raskustele, see tähendab palju vaieldud «järjest lähedasemale liidule». Tegemist on (euro)nüüdispoliitika klišeedega, mis vaatamata sagedasele tarvitusele ei pruugi teenida oma eesmärki.