Uurimine toob vastuste asemel küsimusi

Illustratsioon: graafika: Alari Paluots

Kogu maailma kihama pannud Arctic Sea kaaperdamise uurimise algusest peale on üks huvitavamaid küsimusi: kus asus laev hetkel, kui selle pardale ilmusid nn piraadid? Euroopa seadused (sealhulgas Eesti omad) nimetavad piraatluseks üksnes laeva hõivamist avamerel, neutraalvetes.

Piraadid ise on kangekaelselt kinnitanud, et läksid laevale Rootsi territoriaalvetes. See tähendab, et asja oleksid pidanud uurima rootslased, mitte venelased. Seda, et laev kaaperdati Rootsi vetes, tunnistas algul uudistes ka Vene Föderatsiooni prokuratuuri juures tegutsev uurimiskomitee. Hiljem hakkas Venemaa aga kinnitama, et asi juhtus neutraalvetes ja seega tuleb rakendada piraatluse paragrahvi.

Vaidlus selle üle, kus kaaperdamine toimus, pole siiani raugenud.

Kaart logiraamatu vastu

Toimetus sai piraatluses süüdistatud Dmitri Bartenjevit eeluurimise ajal kaitsnud Moskva advokaadilt Konstantin Baranovskilt materjale, mille olid esitanud Taani ja Rootsi võimud. Nende hulgas on Taani rannavalve kaart, mis kajastab hõivatud aluse liikumist Läänemerel. Dokumendid seavad kahtluse alla mereekspert Igor Malkini tunnistuse kohtus.

Moskva riikliku veetranspordi akadeemia laevajuhtimise kateedri dotsent, 36-aastase staažiga spetsialist kutsuti kohtusse, et ta aitaks kõrvaldada vastuolu justkui laeva läbiotsimisel ära võetud merekaar­di ja laeva logiraamatu vahel. Süüalused püüdsid tõestada, et kaaperdasid laeva Rootsi vetes, mida kinnitas logiraamat, aga süüdistaja näitas kaarti, mille järgi toimus hõivamine neutraalvetes. Laeva kapten Sergei Zaretski kinnitas, et logiraamat on mustand ja seal on kõik valesti, seepärast tuleb uskuda kaarti.

Süüalused küsisid, kas pole tehiskaaslasi või lokaatoreid, mis fikseerivad laevade liikumise Läänemerel. Ekspert vastas: «Andmed fikseeritakse elektroonilisel kujul.»

Järgmisele küsimusele, kas on võimalik sel viisil saada andmeid, kus asus Arctic Sea hõivamise päeval, 24. juulil 2009, vastas ekspert: «Praegu pole see võimalik. Kui tol hetkel oleks esitatud tellimus laeva liikumise fikseerimiseks, oleks seiresüsteem alusele suunatud. Navigatsioonisüsteem pole ette nähtud kõigi iga päev merel liikuvate laevade kontrollimiseks.»

Malkin veenis kohut, et elektroonilist infot ei säilitata.

Kohus järeldas, et kaaperdamine sündis neutraalvetes.

Nüüd on selge, et ekspert Malkin pehmelt öeldes eksis. Toimetusel on advokaadilt saadud Taani rannavalve kaar­t, mis näitab, et Arctic Sea liikumise kohta on elektroonilistes andmebaasides info olemas. Juba 2009. aastal teatasid taanlased advokaat Baranovskile, et Vene poolel on Läänemere keskkonnakaitse Helsingi komisjoni (HELCOM) tegevuses osalemise tõttu juurdepääs Läänemere (aga mitte Põhjamere) navigatsiooni automaatse tuvastussüsteemi andmetele. Ekspert, kes õpetab välja tulevasi kapteneid ja tüürimehi, pidi seda teadma.

Uurijad eirasid dokumente, mille Baranovski oli saanud juba 2009. aastal, ega lisanud neid kriminaalasja materjalidele. Niisiis oli küsimus, kus kuritegu toime pandi (neutraal- või territoriaalvetes), tänu ekspert Malkinile lahendatud.

Den za Dnjom püüdis saada luba kohtumiseks Igor Borissoviga, kes kannab karistust Arhangelski oblasti range režiimiga koloonias. Borissov oli keeldunud õiguskaitseorganitele ütlusi andmast. «See oli mõttetu, ma ju nägin, et minu sõna nagunii ei usuta,» ütles ta toimetusele.

Tulemust ei andnud kolm kuud läbirääkimisi, patakate viisi dokumente ega isegi süüdimõistetu oma käega kirjutatud nõusolek ajakirjanikuga kohtuda. Lõpuks teatas Vene Föderatsiooni karistusamet, et süüdimõistetuga pole võimalik kokku saada, kuna ta on seotud veel ühe kriminaalasjaga ja viiakse üle eeluurimisisolaatorisse.

Mida teine kriminaalasi puudutab, amet ei teatanud. Borissov on veendunud, et jutt käib Arctic Sea kaaperdamise ninamehe Dmitri Savini ütluste kontrollist. Savin kinnitab, et kuivlastilaeva hõivamise tellis Eesti poliitik ja endine luuraja Eerik-Niiles Kross. Borissovi sõnul süüdistab Savin teda selles, et just tema suhtles Krossiga ja värbas tema jaoks inimesi.

Telekanalis NTV valminud filmis «Arctic Sea» kinnitas Savin, et Kross kavandas operatsiooni gaasijuhtme Nord Stream diskrediteerimiseks. «Vähemärgatav ujuvvahend» pidi toimetama ehitusalale meremiini ja selle lõhkama või korraldama näilise kütusereostuse.

Mullu veetis Borissov Moskva Lefortovo uurimisisolaatoris pool aastat. Tema sõnul sunniti teda Krossi vastu tunnistama ja lubati selle eest karistusaega lühendada. Midagi ei saavutatud, Borissov viidi tagasi kolooniasse.

«Uskuge, see pole loo lõpp, vaid alles algus,» sõnas Borissov. Teda tuleb uskuda, sest ajakirjanikele pole ligipääs Arctic Sea materjalidele järjekindlalt keelatud mitte üksnes Venemaal, vaid ka Euroopas.

Rootslased ei sekkunud

Meie ees on Taani rannavalve 2009. aasta kaardid ajavahemikust 23. juuli kell 3.00 kuni 26. juuli kell 18.17. Kindlaks on tehtud, et Läti kodaniku Dmit­ri Savini grupp, kuhu kuulus kuus Eesti ja kaks Läti elanikku, tungis Arctic Sea pardale 24. juuli varahommikul kella kolme paiku Moskva aja järgi. Sel ajal asus Soome Pietarsaari sadamast väljunud ja Alžeeria Bedžaia sadamasse suundunud saematerjaliga lastitud alus Rootsi saarte Gotlandi ja Ölandi vahel.

Nagu Läänemere kogemusega meremehed on ajakirjanikule öelnud, liikus laev nende päevade jooksul normaalsel kursil. See selgitab, miks Taani isegi ei püüdnud Arctic Sead peatada.

Pöördusime Rootsi prokuratuuri poole, sest hõivamine sündis Rootsi vetes ja piraadid esitlesid end Rootsi politseinikena. Muu hulgas palusime esitada puuduolev kaart, mis näitaks laeva kaaperdamise täpset asukohta ja liikumist 24. juuli varahommikust 25. juuli kella kolmeni.

Prokurör Krister Petersson selgitas, et hõivamise esimestel tundidel märkas Rootsi rannavalve Arctic Sea kummalist käitumist.

Savin oli kohtus rääkinud, et pärast seda kui grupp oli pardale roninud ja meeskonna kahjutuks teinud, peeti laev kinni, et tõsta peale piraatide paat ja Dmitri Bartenjev. Laeva omaniku esindaja Nikolai Karpenkovi tunnistuse järgi kaldus laev just sel ajal kursist kõrvale (meremehed räägivad, et kui mootorid olid seisatud, lükkas alust edasi neljapalline tormituul). Seda märkas kompanii Soome kontori töötaja Deniss Gussev, kes teatas sellest hommikul oma ülemustele, Arctic Sea omanikele. Mõne aja pärast pöördus kuivlastilaev endisele kursile, ent muutus ei oleks tohtinud jääda märkamatuks.

«Jaa, laeva imelikku käitumist märgati, rannavalve võttis Arctic Seaga ühendust ja rääkis arvatava kapteniga, kes teatas tehnilistest viperustest, mis kõrvaldati,» rääkis Rootsi prokurör.

Millal ja kellelt said Rootsi õiguskaitseorganid esmase info Arctic Sea kaaperdamisest? Kohtus oli Nikolai Karpenkov väitnud, et 24. juuli varahommikul ei võtnud laeva kapten aluse omanikuga ühendust. Peremehed ei soovinud enneaegu paanikat tekitada, eelistades oodata lõunase seansini. Kuna kapten ei andnud elumärki ka siis, hakkasid omanikud helistama meeskonnaliikmete telefonidel. Kaptenilt saadi teade, et pardal on tundmatud isikud. Seejärel saadi rääkida kapteni endaga. Hiljem saatis kapten e-kirja, milles teatas, et võõrad olid pardal, kuid on nüüd lahkunud ja kõik on korras.

Süüdimõistetud Borissov rääkis hiljem, et tegelikult kulgesid sündmused natuke teisiti. Karpenkov helistas juba 24. juuli hommikul kell 8 kaptenile ja too edastas SOS-signaali. Midagi aga ei juhtunud, kuigi hõivajad olid valmis sellekski, et kohe saabub alust kontrollima näiteks rannavalve. Samal õhtul koostas kapten Zaretski koos Saviniga omanikele üksikasjalise kirja, milles räägiti mustades vormirõivastes meestest, kes esitlesid end Rootsi narkopolitseinikena, sidusid meeskonnaliikmed kinni, peksid neid ja korraldasid läbiotsimise. Hiljem mehed lahkusid. Kirjale lisati foto ühe meeskonnaliikme lõhkilöödud lõuast.

Prokurör Petersson rääkis aga nii: «Praegu on keeruline öelda, millal ja kes esimesena juhtunust teatas. Näen oma materjalidest, et politseiraport on dateeritud 29. juuliga. Selles on öeldud, et Rootsi rannavalve teatas, et laev oli kaaperdatud.»

Üks kahest: kas ei pöördunud laevaomanik viivitamatult õiguskaitseorganite poole abi või selgituse saamiseks, miks tungisid Rootsi politseinikud tema laeva pardale ning peksid tema töötajaid, või unustati tema abipalve tervelt viieks päevaks.

Miljon miksi

Nüüd tekib aina uusi küsimusi. Esimene uudis laeva ründamisest jõudis avalikkuse ette 31. juulil 2009. Rootsi ajaleht Aftonbladet kirjutas kriminaalpolitseile viidates, et kuningriigi territoriaalvetes ilmusid kuivlastilaeva pardale mehed, kes esitlesid end Rootsi narkopolitsei töötajatena.

Sellest, et «külalised» hiljem laevalt lahkusid (vahejuhtumist oli möödas juba nädal), polnud teates sõnagi, sellest räägiti hiljem, kõike lõplikult segi ajades. Nii väitis Euroopa Komisjoni esindaja koguni, et laeva rünnati kaks korda: Läänemerel ja Portugali ranniku lähedal. Samal 31. juulil teatasid rootslased, et politsei algatas asjaolude selgitamiseks uurimise ja püüab luua sidet laevadega, mis olid sel ajal läheduses. Meenutame, et politseiraport laeva hõivamisest oli juba 29. juulil prokuröri laual.

Arctic Sea viibis Euroopa õiguskaitseorganite toimealas. Veel mitu ööpäeva seilas laev koos hõivajate ja vangistatud meeskonnaga piki Norra, Saksamaa, Suurbritannia, Portugali ja Hispaania rannikut, aga keegi isegi ei üritanudki seda peatada. Ametiisikud vaikisid ka 2.–4. augustini, kui Dmitri Savin helistas Soome Arctic Sea omanikule, Arhangelski operaatorile ja kindlustuskompaniile, nõudes meeskonnaliikmete elu eest lunaraha.

Mõne päeva pärast, 9. augustil, teatas Mihhail Voitenko juhitav Vene internetiväljaanne Morskoi Bjulleten, et venelastest meeskonnaliikmetega alus on kadunud Atlandi ookeani vetes. 10. augustil esines ametliku teatega lõpuks Interpol, kes pöördus Interpoli või Europoli kuuluvate riikide poole üleskutsega osaleda laeva otsinguis ja vabastamises.

Euroliidu riigid eelistasid vaikida, nad ei sekkunud hiljem ka Vene sõjaväelaste tegevusse, kes Arctic Sea vabastasid, ega Venemaa õiguskaitseorganite töösse.

Nüüd oleks Euroopal raske esitada pretensioone Venemaale, kes võttis asja oma kätte vaatamata asjaolule, et alus kandis Malta lippu, selle kodusadam asus Maltal, laev kuulus Soome firmale ja selle hõivasid Rootsi territoriaalvetes euroliidu alalised elanikud.

Miks euroliidu riigid laeva ei peatanud, teades, et see on kaaperdatud? Miks võimaldati alusel lahkuda mitte üksnes Läänemerelt, vaid ka Euroopa vetest? Miks ei protestitud, kui Vene sõjaväelased pidasid kuivlastilaeva kuu aega kinni? Ja mis ikkagi oli Arctic Sea last ajal, kui teda ajasid taga kümme sõjalaeva, kaks allveepaati, NATO, Interpol ja Europol?

Enam kui üks laev

Üritasime leida vastust kasvõi ühele küsimusele: kas Rootsi teatas Venemaale, et kuritegu toimus nende territoriaalvetes ja et hõivajate üle tuleb kohut pidada Rootsi või rahvusvaheliste seaduste järgi?

«Ütlesime Vene võimudele oma arvamuse, et rünnak toimus Rootsi territoriaalvetes,» kinnitas prokurör Petersson.

Tema sõnul palusid Rootsi õiguskaitseorganid Venemaad lubada süüaluseid üle kuulata. Tunnistused saadi aga rahvusvahelise uurimisrühma kaudu, mille moodustasid Soome, Eesti, Malta ja Rootsi. Borissov on rääkinud, et tema juurde tulid uurijad Soomest ja Eestist ühesuguse küsimustikuga ja vestlesid temaga Vene FSB kaastöötajate juuresolekul.

Rootsi kaardi asjus, millel on laeva täpne asukoht hõivamise hetkel, soovitas Petersson pöörduda Rootsi kriminaalpolitsei poole. 19. veebruaril sai toimetus vastuse: «Kuna info laeva täpse paiknemise kohta teie järelepärimises toodud päevil kuulub Rootsi õiguskaitseorganite toimetatava eeluurimise materjalide hulka, leiab Rootsi politseinõukogu, et teie soovitud dokumentide avaldamine võib ohustada uurimise objektiivsust.»

Prokurör Petersson selgitas, et kuigi mitte piraatluse, vaid hõivamise paragrahvi alusel algatatud uurimine Rootsis jätkub, ei näe ta praegu mõtet süüdimõistetuid uuesti küsitleda ning usub, et Venemaa korraldas uurimise objektiivselt ja kvaliteetselt.

Eesti prokuratuur, kellel palusime esitada kaart ja vastata küsimustele rünnaku täpse asukoha ning Euroopa õiguskaitseorganite tegevusetuse kohta, hoidus uurimise huvides kommentaaridest.

Pärast seda kui ilmus intervjuu Igor Borissoviga, andis Postimehele intervjuu Eerik-Niiles Kross, keda Venemaa peab Arctic Sea ründamise tellijaks. Muu hulgas selgitas Kross, et eelarvamusi kõrvale jättes teeb teda murelikuks Eesti ja euroliidu võimetus niisugustele juhtumitele kohaselt reageerida.

«Kui Venemaal lastakse nende putinliku kohtu- ja eriteenistuste süsteemi abil manipuleerida ja diskrediteerida Euroopa õigussüsteemi, siis on see ohusignaal, mis vajaks ehk laiemat käsitlemist,» ütles Kross.


Arctic Sea seiklused

•    21. juulil 2009 lastiti Arctic Sea Soome Pietarsaari sadamas ja laev seadis kursi Alžeeria Bedžaia sadamale, kuhu pidi jõudma 4. augustil. Pardal oli 15 meeskonnaliiget.

•    24. juulil kella kolme paiku varahommikul Moskva aja järgi ilmusid pardale kaheksa hõivajat (kuus Eesti ja kaks Läti elanikku), kes võtsid kontrolli laeva ja meeskonna üle oma kätte. Samal päeval võisid laeva omanikud – operaatorfirma Solchart-Arhangelsk direktor Nikolai Karpenkov ja Soome omanikfirma OY Solchart Management direktor Viktor Matvejev – suhelda kapten Sergei Zaretskiga, kes teatas pardale ilmunud võõrastest, kes peksid meeskonnaliikmeid, sulgesid nad kajutisse ning korraldasid läbiotsimise. Hiljem saatis kapten laeva arvutist e-kirja, milles teatas, et võõrad on laevast lahkunud.

•    28. juulil saabus laevalt Pas de Calais’ väina läbimise järel korraline raport, mille võttis vastu Suurbritannia rannavalve.

•    29. juulil sai Rootsi prokuratuur oma rannavalvelt ja politseilt teate, et laev on kaaperdatud.

•    31. juulil teatas Rootsi ajakirjandus riigi territoriaalvetes juhtunust.

•    2.–4. augustil said Viktor Matvejev, Nikolai Karpenkov ja kindlustusfirma Renessanss töötaja telefonikõnesid tundmatult, kes teatas, et laev ja meeskond on hõivatud ja nende vabastamise eest nõutakse 1,5 miljonit dollarit.

•    9. augustil teatas Mihhail Voitenko internetiväljaanne Morskoi Bjulletan, et Arctic Sea on jõudnud Atlandi ookeanile.

•    10. augustil sai Interpol teate aluse kaaperdamisest ning kutsus riike üles seda otsima ja vabastama.

•    12. augustil teatas Kremli pressiteenistus, et Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev käskis kaitseminister Anatoli Serdjukovil võtta meetmed laeva leidmiseks.

•    13. augustil (?) kohtus hiljem süüdimõistetud Sergei Demtšenko Venemaal FSB töötajatega.

•    14. augustil teatas ajakirjandus viitega Capo Verde kaldateenistusele, et laeva on nähtud Roheneemesaarte lähedal.

•    15. augustil teatas Soome, et on moodustatud rahvusvahelise uurimisrühm, mille koosseisu kuuluvad Soome, Rootsi ja Malta (Eesti liitus veidi hiljem).

•    17. augustil teatas Anatoli Serdjukov, et sõjalaev Ladnõi vabastas Arctic Sea paigas, millest olid rääkinud Malta võimud.

•    18. augustil teatas Malta, et Arctic Sea ei olnud vahepeal kadunud, vaid aluse teekonda jälgiti tähelepanelikult.

•    Venemaa kohus karistas rünnaku organisaatoreid Sergei Demtšenkot kolme ja Dmitri Savinit seitsme aasta pikkuse vangistusega. Kuriteo toimepanijad Igor Borissov, Dmitri Bartenjev, Aleksei Andrjušin, Andrei Lunev, Vitali Lepins ja Jevgeni Mironov mõisteti 5–12 aastaks vangi Venemaa range režiimiga koloonias.

•    Kõik kaheksa mõisteti süüdi Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi piraatluse paragrahvi järgi.

•    Kriminaalasjast on eraldatud kuriteo tellijat puudutav osa, mille tähtsaim figuur on Eesti ärimees, IRLi eestseisuse liige, endine Eesti välisluure juht Eerik-Niiles Kross.

•    Teistes riikides algatatud Arctic Seaga seotud kriminaalasjad pole seni lõpule jõudnud.