Ravijärjekorrad üle mõistuse pikad

Foto: Repro

«Soovisin end hiljuti arstile registreerida. Käisin kahes suures haiglas, kus vastav spetsialist olemas. Ühest sain vastuse, et tasuta aegu pole, ja teises näidati veebruarist maini ainult tasulisi aegu, juuniks ei saanud enam üldse registreerida,» räägib tallinlanna Heidi (nimi muudetud – toim). Konkreetselt viitab ta Lääne-Tallinna keskhaiglale (LTKH) ja Põhja-Eesti regionaalhaiglale (PERH).

Täpsustuseks, «tasuta» aeg on antud juhul tinglik, pigem oleks õige öelda «odavam», sest visiiditasu tuleb ikka maksta – «tasuta» tähendab lihtsalt seda, mille eest maksab haigekassa ja mille üle peab viimane ka järjekorraarvestust.

Heidi toodud näite puhul ei ole oluline naise täpne tervisemure ega spetsialisti eriala, kelle vastuvõtule tahtis ta end kirja panna, vaid küsimus, kuidas üldse saab ravijärjekordade pikkusest ja arstiabi kättesaadavuse mõõtmisest rääkida, kui tegelikult pole võimalik üldse arsti juurde aega kinni panna. Ehk see, et patsient ei saa üldse isegi järjekorda asuda. Toodud näide ei ole juhus, vaid pigem reegel.