«Kui mina midagi ütlen, siis nii ka on!»

Teet Kallas Foto: Peeter Langovits

Viimast korda nägin Heino Kiike koos oma Helmiga mullu detsembri algupoolel. Talvepimeduses enne jõule. See juhtus Mustamäel, ühel pidulikku mekki raamatuesitlusel. Pikemaks suhtlemiseks polnud selles saginas paraku mahti. Küll mõni teine kord, sai mõeldud. Miks ka mitte. Heino oli mulle ja küllap ka teistele mitu korda lubanud, et elab vähemalt saja-aastaseks.

Läks teisiti. Tal oli alati (ka viimastel aastakümnetel) selline teoka ja tegusa mehe ilme otsustav läige silmis ja muigekurruke suurte vuntside varjus, et ta tundus kuidagi eatuna. Või koguni igavesena. Nüüd siis teame, et Heino Kiik lahkus meie seast 85-aastasena. Ja nüüd saab temast rääkida-kirjutada paraku vaid minevikus.

Kes ta oli, see nimekas eesti kirjanik? Mina olen selle peale mitmel põhjusel ja mitut puhku mõtelnud. Ja leidnud, et Kiik oli kindla peale üks tüüpiline Vargamäe mees. Aga! Kord oli ta Andres, siis jälle Pearu. Ja mõnikord mõlemat korraga. Sihuke vinge jändrik, et hoia alt!