Aednik ja jäämurdja

Heino Kiik Foto: Peeter Langovits

Hüvastijätukiri Heino Kiigele.

Heino! Täna saadetakse su põrm Kaarli kirikust ­Acheroni vetele. Sinu hing võib seda kõike jälgides mõelda: kui väike on mu viimne lootsik! Pähklikoor selle laeva kõrval, milles sa jäistest või tormistest elumerelainetest läbi murdsid. Su hing võib mõelda aga sedagi, et just niisugune tammine laevuke sobib lõpetuseks ühele loojale, kellel pikk elu elatud ja kes – nagu Vargamäe Andres oma viimsel asemel, küüni heintel end välja sirutanud – võiks jumalamehe kombel öelda: «Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.»

Aga jah, omaenda elus ja eelmise sajandi teise poole eesti kirjanduselus olid sa korraga aednik ja jäämurdja. Niisugune kummaline kooslus istus sinu sees, mida dokumenteerivad sinu kokkuarvamatuna tunduvad päevikud (1976–1990) ja mälestusteraamatud. Päevaraamatutes avaneb su enda, sinu eluaja ning sinu loomingu lugu. Neid võib tõesti võtta kui aedniku ülestähendusi mulla kooslusest, taimede kasvust, parasiitidest, ilmastiku muutustest – ainult et need käibivad sinu lähi- ja ühiskonnas toimuva kohta.