Tõnis Kahu: ei midagi uut

Tõnis Kahu Foto: Erakogu

Mihkel Muti kahe nädala eest Sirbile antud intervjuu oli mitmel moel sarmikas. Aga ärritas ta mind omajagu ka ja praegu räägingi, miks. «Žižek & Co ei õpeta midagi eriti uut,» väidab Mutt. «Nad pakendavad ideid ja igavesi küsimusi ümber, annavad neile kaubandusliku kuju.» Pealegi, nagu intervjueeritav kohe lisab, tahavad sedasorti mõtlejad mõista anda, «justkui tekiks kõik kogu aeg tühjale kohale, mitte ei kanduks edasi».

Asi pole Sloveenia kultuuriteoreetikus Slavoj Žižekis, kuigi too intervjuus toodud järeldus ei pea tema puhul lihtsalt paika – ta on ülihoolikas siduma oma ideid revolutsioonilistest muutustest ühiskonnas selgelt raamitud filosoofilise traditsiooniga, eriti Hegeliga. Ma lihtsalt olen üllatunud selle pidevalt korduva tendentsi üle intellektuaalset debatti sulgeda ja mitte avatuna hoida, kinnitada ikka ja jälle, et teate, ärge üritage, see kõik on juba olnud ja ära tehtud. See hoiak – ja konkreetselt Mutile sobib see isegi imagoloogiliselt – võib ju isegi paista omal moel sügava ja graatsilisena, eriti kui seda kaunistab Marcus Aureliuse tsitaat. Ja võib-olla see ongi üks kriitiku ja intellektuaali tunnuseid – mitte ülearu elevile minna, näha asju läbi, kutsuda korrale, kui keegi liiga valju häälega kilkab. Müra ongi liiga palju, selge see. Samas jälle – ei tea, kas sedasi igav ei hakka? Mutil küllap mitte, aga mul vist oleks.

Tegelikult on selle väitega, et midagi uut pole olemas ega tulemas, kaks asja. Esiteks on see väga tihti vale. Uut juhtub kogu aeg. Eesmärk on sellise mõttekäigu puhul hoopis laisa üleolekuga kinnitada, et see, mis te teete või arvate, on nagunii jama. Me teame juba ette ja sestap keeldume vaatamast ja kuulamast ja arutlemast – ja meie-vormis räägin ma sellepärast, et olen tahtmatult isegi mõnikord sellesse hoiakusse kaldunud. Teine aspekt on veel tähtsam. Ja nimelt, isegi kui me saame tõestada, et see uue võimalikkust trotsiv väide on mõnel konkreetsel juhul õige, siis mis mõte sellisel avaldusel olla saab? Nojah, me ei söanda veidraid küsimusi küsida, spekuleerida, rumalad välja näha. On see siis kuidagi väärtuslik tulemus või? Mutt ilmutab oma intervjuus vastumeelsust paljude asjade seas ka sümboolse isatapmise suhtes kultuuris. Tore, aga mulle kerkib – metafoorina muidugi – silme ette laps, kes tuleb ja ütleb isale, et näe, ma kirjutasin luuletuse. Jah, aga, ütleb isa, see kõik on juba vaat siin raamatus olemas. Tõsi mis tõsi, ehk ongi. Ja siis? Siis saabub vaikus ja minnakse laiali. Case closed.