Fukushima ja Tšernobõli katastroof valatuna klaasi

Klaasikunstnik Mare Saar näituse avamisel. Foto: Indrek Grigor

Selmet piirduda vaaside ja pokaalidega, püüavad tänapäeva klaasikunstnikud rääkida kaasa ühiskondlikes valupunktides. Klaasi läbipaistvus, haprus ja ohtlik teravus annavad sõnumile paradoksaalse jõu. Klaasikunstnike kõrge erialane professionaalsus, mida on vaja selle keerulise tehnika viljelemiseks, välistab ekspositsioonide sarnasuse kunagiste lamedate nõukogulike punanurkadega.

Tartu Kunstimajas on avatud EKA klaasikunsti osakonna juhataja, professor Mare Saare näitus «Järelkujutis». Ta püstitab küsimuse, kas klaas kui dekoratiivne materjal sobib sügavate ja valusate teemade käsitlemisel nagu Fukushima loodus- ja tuumakatastroof. Saar oli just mõni kuu enne tsunamit imetlenud Jaapanis kohalikku kultuuri, katastroof aga demonstreeris selle äkilise hävimise võimalust. See omakorda tuletas meelde Tšernobõli, mille järelmõjud, nagu autor ise märgib, ei kao paljude inimpõlvede jooksul.

Nüüdisaegsele romantilisele vaatajale võib klaas meeldida just oma vastuolulise tõttu, nagu ka 19. sajandi romantik Eugène Delalcroix maalis teoses «Choise’i veresaun» lurjuse šarmantseks noormeheks.