Kolm kitarri ja mitte mingit biiti

Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo: mehed, kes leiutasid kitarrid uuesti. Foto: Peeter Langovits

Soovin Postimehe toimetusest lahkuvale Weekend Guitar Triole võimsat läbilööki maailmas. Läbilöök on võtmesõna. Hakkab tulema. Lift läheb ära, mehed jäävad käibesõnu viskama. «Püüame olla jätkusuutlikud,» ütleb Mart Soo. «Üritame tööturul läbi lüüa,» lisab Tõnis Leemets. «Kindlasti tuleks rääkida ka tõmbekeskustest,» märgib Robert Jürjendal. Võtke see väljakutse vastu, hõikan liftile järele lehvitades.

Tühja plära ja õõnsaid sõnu ei tasu nendega ajada. Selleks on neil liiga terav huumorimeel. Pildilt paistavad tõsised. Selle kohta on Tõnisel üks lugu. Kord oli neil vaimuliku muusika kava. Plakatil jällegi tõsised mehed värskelt pöetud peadega. Juhtumisi kõik kolm nahktagidega. Kontserdikorraldaja küsinud tõsiselt: kuidas ma pean seda müüma vaimuliku muusikana, kui pildilt vaatavad vastu bandiidid!

20 aastat on ilus number, aga rooside ja loorberite taga on fakt, et Eesti on Weekend Guitar Triole kitsaks jäänud ja ei ole päris nii, et siis on maailm lahti. Esimesed märgid on: sügisel esines WGT Norras maailmakuulsal festivalil Punkt, mida seekord kureeris ambienti isa Brian Eno. Neil päevil on aga ilmumas plaat, millel teevad kaasa Punkti korraldaja ja mainekas elektronmuusik Jan Bang ning kuulus briti laulja ja näitlejanna Toya Willcox, kes teiste seas teinud koostööd legendaarse kitarristi Robert Frippiga – ning just King Crimsoni looja Fripp on mees, tänu kellele WGT üldse tekkis.