Juhtkiri: stabiilsust ja usaldust

Foto: Urmas Nemvalts

Poolteist aastat tagasi, 2011. aasta novembriõhtul, mil Itaalia toonane peaminister Silvio Berlusconi andis lõpuks teada tagasiastumisest, oli õhkkond Roomas selline, nagu oleks Itaalia võitnud jalgpalli maailmameistri tiitli. See, et peaministri lahkumist sellise juubeldusega vastu võeti, andis aimu, kui tüdinud olid itaallased klounist, kelle nimi oli hakanud tähendama kohtuasju, prostituute, orgiad, võlgu, pankrotte.

Loodeti uut algust nii poliitikas kui majanduses – ning seda Mario Monti ja tema kokkuhoidlikuma poliitika kava oli valmis Itaaliale ka pakkuma. Tsirkusest oli kõrini ja suurem osa Itaalia kodanikest nägi hea meelega, kuidas vähemalt osa eurodest, mis varem Berlusconi bunga-bunga peale läks, nüüd leiva alla pannakse.

Poolteist aastat hiljem on valimisteaegne Itaalia sama õnnetu kui Berlusconi ajal: Monti kasinast ja kuivavõitu juhtimisstiilist väsinud rahvas igatseb midagi muud. Mis see «muu» just olema peaks, ei ole selge, kuid protestihääled läksid «klounidele»: Berlusconi kõrval oli kandideerima tõusnud Beppe Grillo, kes koomikuameti poliitikutöö vastu vahetas. Kui esimese valimist võis vaadata kui protesti riigijuhtimises poolteist aastat valitsenud tehnokraatsuse ja uute maksude vastu, siis Grillost loodetakse uut jõudu, kes poliitikategemise viisid põhimõtteliselt üle vaatab.