Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/10/534680t1h9b1a.jpg)
Viimasel ajal on üllatavalt sageli meie kõne- ja kirjapruuki ilmunud sõna «virisemine» kõigis tema vormides. Ei möödu pea päevagi, mil ei soovitata, paluta või koguni ei kästa lõpetada virisemine meil veel ette tulevate puuduste või kogu Eesti ja muu ilmaelu üle. Olgem positiivsemad, kutsutakse üles. Virin ei paranda midagi, võtke end käsile, hakake pihta, tehke tööd, olge konstruktiivsed ...
Kõik õige. Pidev virin väsitab, ühtede ja samade virisejate pidev ülesastumine tüütab, sageli korratavad ühed ja samad argumendid nüristavad. Aga teiselt poolt muudab jõudu koguv virisemisvastane kõnekoor ka valvsaks, eriti kui selle üle pahandavad riigi ja muud tähtsad avaliku elu tegelased, poliitikud muidugi kaasa arvatud. Kui hoiatamine liigse virisemise eest muutub justkui sõnavõttude kohustuslikuks lisandiks.