Ivi Drikkit: virisemine keelata?

Tartu Postimehe arvamustoimetaja Ivi Drikkit. Foto: Sille Annuk

Viimasel ajal on üllatavalt sageli meie kõne- ja kirjapruuki ilmunud sõna «virisemine» kõigis tema vormides. Ei möödu pea päevagi, mil ei soovitata, paluta või koguni ei kästa lõpetada virisemine meil veel ette tulevate puuduste või kogu Eesti ja muu ilmaelu üle. Olgem positiivsemad, kutsutakse üles. Virin ei paranda midagi, võtke end käsile, hakake pihta, tehke tööd, olge konstruktiivsed ...

Kõik õige. Pidev virin väsitab, ühtede ja samade virisejate pidev ülesastumine tüütab, sageli korratavad ühed ja samad argumendid nüristavad. Aga teiselt poolt muudab jõudu koguv virisemisvastane kõnekoor ka valvsaks, eriti kui selle üle pahandavad riigi ja muud tähtsad avaliku elu tegelased, poliitikud muidugi kaasa arvatud. Kui hoiatamine liigse virisemise eest muutub justkui sõnavõttude kohustuslikuks lisandiks.

Väide, et ega meil kõik ka nii pahasti ole – järgneb nn Eesti edulugude üleslugemine Euroopa Liidust ja NATOst digiretsepti ja e-politseini –, ei lohuta inimest, kes on juhtumisi jäänud ettenägemisvõimeta koostatud seaduste lõksu, kammitseva bürokraatia haardesse või sattunud lihtsalt toimetulekuraskustesse, mis võivad väljenduda väga erinevatel viisidel ja põhjustel. Või kui keegi tunneb, et tema meelest pole ei pilvitu ega ohutu me hariduse ja keele tulevik, et «Eesti asja ajamine» on muutunud karikatuuriks loosungil. Tegelikult on neid asju veel küll ja küll, mis virisema kisuvad. Kui virisemine ikka on õige sõna. Pigem on tegu murega, pahameelega, mida eri viisidel ja astmetel ka avaldatakse. Ja mis siis?