Juhtkiri: Balti riikide idapoliitika ühised dilemmad

Foto: Urmas Nemvalts

Lugedes Leedu poliitikauurija Agnia Grigase värsket raamatut Baltimaade-Vene suhetest, jääb silma, kui koostöövõimetud on Eesti, Läti ja Leedu meie kõigi jaoks olulistes ajalooküsimustes olnud. Ilmselt jäi tõsisem kolmepoolne koostöö kusagile Balti keti aegadesse. Hilisema kohta meenub pigem vene luuletaja Ivan Krõlovi valm «Luik, haug ja vähk». Meie kena kolmiku Vene-poliitika on see, kus «rist ja viletsus on nende ettevõte» ja «koorem praegugi on koha peal».

Ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel tahab Eesti end samastada Põhjamaadega, samas kui Leedul on kuulsusrikkad ajaloosidemed hoopis Poolaga. Läti nende kahe vahel positsioneerib end vastavalt oludele. Ent ükskõik kuidas keegi meist end näha tahaks, geopoliitiliselt oleme 20. sajandi algusest ühes paadis. Meie huvid, aga ka nõrkused ja tugevused on vägagi sarnased, nagu ka elatustase ja demograafilised probleemid. Me ise võime näha võrdluses suuri erinevusi, kuid isegi Euroopa mastaabis on need sageli mikroskoopilised, muust maailmast rääkimata.

Balti riikide koostöö on selgelt vajalik, kuid kas ka võimalik? Kindlasti on. Vaadakem kasvõi seda, mida teevad noodsamad põhjala riigid. Põhjamaade ministrite nõukogu tegutseb vaatamata ajaloos peetud korduvatele sõdadele just nimelt koostöökojana. Niisiis, kui me ise ei tea, kuidas koos tegutseda, on meil eeskuju ometi olemas. Ning arvestades, et Briti peaministri lord Palmerstoni juba 19. sajandil öeldud sõnad «riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid» kehtivad paljuski ka tänapäeval, on kolmepoolne koostöö kõigi Balti riikide huvides.