Armastusavaldus Eestile

Film käsitleb tervet sajandit ühe korteri kaudu, kuhu tuli üles ehitada kaheksa erinevat aega. Laua taga istuvad peategelased Helmi ja Julius. Foto: Kaader filmist

See on kindlasti üks Eesti filmiajaloo ambitsioonikamaid ettevõtmisi. Rääkida kinolinal ühe filmiga tervest 20. sajandist ning ühe perekonna ja tema maja loo kaudu ka Eestist sotsiaal-poliitiliste muutuste keerises – see on režissöör Hardi Volmerilt suur julgustükk.

Appi võeti isegi filmikunsti enda esteetiline areng, mida leidliku võttena kasutatakse alates tummfilmist läbi erinevate kaadrikiiruste, lisades järjest heli, värvi, laiekraani, õiget koloriiti ja muud säärase ajastule kohast hõngu. Sajandi seebiooper, nagu tegijad seda ise on nimetanud, pidi olema Eesti filmi sajanda sünnipäeva kõrgpunkt, aga seda ei jõutud valmis, elu monteeris teisiti.

«Mis see elu muud on kui film,» ütleb «Elavate piltide» alguses kinomehaanik Julius, ja seda edasi parafraseerides on kino tõesti üks võluv näivus. Seda ütleb ka filmi esimene kinosilt Elektro-Theater Illusion, edasi saavad sildiks muide nii Amor kui Komsomol.