Vabariigivanune vanaproua

Ella on 75 rahvatantsuaasta jooksul läbi kulutanud ühe ise õmmeldud rahvarõivapluusi ja ühe põlle, aga need rõivad on veel igati ilusad selga panna. Ellale olid need parajad 70 aastat tagasi ja on siiani. Foto: Andres Haabu

Ella Puusepp sündis 1918. aasta lõpus, kui just oli alanud Vabadussõda, aga nüüd ootab Ella põnevusega 27. märtsi, mil taastatud vaba Eestit on olnud sama kaua kui sõjaeelset iseseisvat aega.

Tallinnas elav Ella on üks umbes poolteisest tuhandest Eesti elanikust, kes on sama vanad või vanemad kui Eesti Vabariik. Ei tea kahjuks, kui palju täpselt võib nende seas olla Ella-suguseid, kellel on olnud õnn elada kas täielikult või peaaegu täielikult kaasa mõlemad vaba Eesti ajad.

27. märtsil on vabadust olnud kokku 15 780 päeva. Ella on sellest kaasa elanud 15 758 päeva.

«See on ainuke niisugune päev – seda ei saa enam korrata!» ütleb Ella. «Kui tagantjärele mõelda, siis see 20 aastat oli ikka ääretult lühike aeg!»

Täisvereline eestlane

Ella, kes jõudis sõjaeelse vabariigiaja lõpuks parasjagu täiskasvanuks saada, ütleb, et ta oli noor ega osanud ehk tollase elu peale kõrvalt vaadata, aga talle tundub, et siis ei kirutud nii palju kui tänapäeva Eestis.

«Seda mäletan, et 1930. aastail olid vapsid ja selle ümber oli kõmu ja seda liikumist kuidagimoodi takistati, kuid riigi peale mõtlemised olid teistmoodi kui praegu. Juhtivatel jõududel oli siis isamaa rohkem südames kui praegustel parteidel, kes vaatavad, et oma partei ideed saavad läbi ajada,» arutleb pisike proua, kelle silmad on vägagi klaari vaatega. Mis sellest, et viimasel aastal on justkui udu silme ees – nii et käsitööd, mida Ella on eluaeg kirega harrastanud, ei näe enam hästi teha.

«Seda küll ei olnud, et keegi oleks rääkinud, et Eesti riik on halb. Igaüks katsus hakkama saada, igaüks rügas tööd teha – meie pere polnud rikas, aga ära elasime, ei kannatanud, aga laristada ka polnud midagi,» meenutab ta.

Ella vanematel oli kokku viis last ning parema elu peale said nad 1936. aastal, kui vanemad Viljandis Jakobsoni tänava algkoolis kooliteenijana tööd said. Siis oli neil koolimaja hoovis pisike maja, aed oma marjapõõsaste ja ploomipuudega. See oli prii elamine kooliteenija perele.

1940. aastal juhtunu kohta on Ella mõelnud, et võib-olla toonased riigijuhid ikka said aru, mis toimub, ja neil oleks olnud võimalus Eestist pageda. «Aga Päts ja Laidoner jäid mõlemad siia, nagu kaptenid peavad uppuvale laevale jääma.»

1940. aasta suvest on tal pisaraterohke mälestus. Noor neiu töötas siis Viljandis piiritusetehase Alko kontoris.

«Ma ei tea, mis seal sellel Eesti lipul viga oli, aga mulle anti see töö juurest kaasa, et lipu ära parandaksin. Mäletan, et ma lausa laulsin kodus selle parandamise ajal, aga kui lipu tagasi viisin, siis ei saanudki seda enam üles panna – siis olid ju venelased juba sees ja rongkäigud käisid.»

21-aastane Ella nuttis kohe mitu peatäit, kui Eesti lippu enam välja panna ei võinud.

Odavaim pole odav

Sõda viis Ellalt venna, kes langes 1944. aastal Narva all Saksa mundrit kandes. Noorelt surid ka kaks õde – nii et viiest lapsest elasid vanaks Ella ja üks õde ning nüüd on alles vaid kõige vanem Ella.

«Ma ei tea, kust ma selle eestlusetunde sain,» imestab ta nüüd, mõtleb veidi ja lisab, et on hakanud mõtlema, et on eluaeg täisvereline eestlane olnud. «Isegi Vene ajal ei tahtnud ma vene keelt õppida ega rääkida, vaid tahtsin näidata, et Eestimaal saab eesti keelega ära elada.»

Ella on imetlenud neid eestlasi, kes aastakümneid võõra keele sees elades ikka eesti keelt väga hästi räägivad. Ta mõtleb sellelegi, kas need, kes nüüd Eestist lahkuvad, oma keele alles hoiavad. «Aeg näitab.»

Ella mäletab, et 1930. aastatel kutsuti Eestist inimesi Brasiiliasse ja ühed tuttavad läksidki. «Neid läks siis terve laevatäis – võib-olla oli teisigi lahkumisi, aga seal olid tuttavad ning neist oli kodus juttu.»

Ei ole Eesti ühiskonnaelu puudutavat teemat, millele Ella ka peaaegu 95-aastasena kaasa ei mõtleks.

«Oma lennufirma peaks ju olema, aga kui neid sõitjaid on nii vähe ja kui see on kogu aeg pankroti äärel? Aga kui on nii, et jupp on ja jupp ei ole, siis need, kes sõidaksid, kaovad ära ja otsivad teisi võimalusi. Kui pidevalt üks asi käigus on, siis võib-olla algul on reisijaid vähem, siis pärast tuleb jälle rohkem,» arutleb ta ja lisab pisut muiates, et nii tark ta ka pole, et täpselt öelda oskaks.

Või see teedeehituse teema: Ella mõtleb, et kui soomlaste teed on paremad ja kallimad, siis võib-olla peaks Eestiski vähem, aga kallimaid teid tegema, et need nii ruttu ei laguneks.

«Kogu aeg on räägitud, et ära osta kõige odavamaid asju – need ei tule lõpuks odavamalt kätte,» kõlab Ella jutust tervet mõistust – teda juba valimispropagandaga ei peta.

«Savisaar ajab vahel südame täis!» lausub Ella ja põhjendab: «Kui ta midagi ütleb, siis ikka teiste pihta. Tehku ja las teised otsustavad tema teo kohta – ärgu tõstku ennast ega tehku teisi maha.»

Ellale meeldis, et möödunud aastal inimesed välja tulid ja valitsejatele oma arvamust avaldasid. «Mitte nii, et räägivad seljataga ning vahe muudkui kasvab ja ühed otsustavad ning teised olgu vait. Ehk nad nüüd ikka arvestavad rohkem rahva seisukohta, mitte ei aja ainult oma parteiasja,» loodab ta.

Ella on hirmus tagasihoidlik pisike naine, eluaegne raamatupidaja. «Kusagile hammasrataste vahele pole ma ühelgi ajal jäänud ja ma pole ka hõisanud ega suuri isamaalisi tegusid teinud, vaid olen suu kinni hoidnud. Olen oma elu elanud.»

Eluaegne peoline

Seda oma elu elades, nagu ta ütleb, on Ella õpetanud sadadele noortele ja vanadele eesti rahvatantsu. Juba 1938. aastal hakkas ta ise tantsima ja on 1940. aastast alates osalenud kõigil suurtel tantsupidudel. Enamasti kui rühmajuht või peo üldjuhtide abiline suurel väljakul.

Vähe sellest – Ella käib veel praegugi tantsimas rahvatantsurühmas Hõbekihar, mille üks asutaja ja pikaajaline juhendaja ta veerand sajandit tagasi oli. «Tants on mind liikumas hoidnud,» usub vanaproua ise.

Ella on käinud kõigil laulu- ja tantsupidudel – käib siiani. Ta elab südamest kaasa Eesti sportlastele – ainult Eesti meeskondade pallimänge ta ise ei vaata, sest on niisugune tunne, et kui ta vaatab, siis Eesti meeskond kaotab. «Ma ei kannata, kui nad kaotavad!»

Koos abikaasaga – Ella abiellus alles pensioniealisena härraga, kellega nad kohtusid Kungla laulukooris, ja koos jõudis tore paar elada vaid 12 aastat, kuni 90-aastase mehe õnnetu surmani – käisid nad uue vabadusaja alguses vabariigi aastapäevadel Toompeal lipu heiskamisel. Nüüd jälgib Ella pidulikke tseremooniaid televiisorist ja tal tuleb ikka klomp kurku, kui lauldakse «Hoia, jumal, Eestit!».

Kui see kõik kokku pole vabariigivanuse Ella Puusepa suur isamaaline tegu, mis see siis veel võiks olla?!