Juhtkiri: Eesti teekond - 95 aastat käänulist rada

Foto: Urmas Nemvalts

Täna saab 95 aastat päevast, mil Endla teatri rõdult ette loetud manifest Eestimaa rahvastele kutsus üles looma «kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres». Möödunud aastate jooksul on korduvalt küsitud, mida ikkagi tähendab see «kord»? Mida kannab endas «õigus». Kas pole nii, et see, mis ühe meelest on kord, on teise meelest korratus? Ja kas pole ühe õigus teise vaatepunktist ebaõiglus? Seega, oleme kahelnud võimes säärast kodu ehitada.

Vastus on suuresti peidus sessamas manifesti lauses. Kultuur, muu hulgas ka poliitiline, pole midagi sellist, mida saaksime saavutada üleöö. Panna paberile plaan, täita seda piinliku täpsusega ja siis sooritada eksam ning võtta vastu lõpudiplom ja lilled – nii lihtsalt see ei käi. Kultuurrahvaste pere liikmena saame end tõeliselt tunda vaid teatud väärtusi pika aja vältel hoides, kandes ja neid vajadust mööda arendades.

Õppida ja eksameid sooritada muidugi tuleb. Ja seda oleme ka teinud. Oleme ses osas iseennast ületanud, ja mitte ainult oma riigi kontekstis. Meile on usaldatud vastutus maailma asjade korraldamisel, mitmesuguseid rolle ÜROs, NATOs ja Euroopa Liidus ning neid lisandub aina. See on palju enam, kui julgesid unistada 95 aasta taguse manifesti koostajad või isegi meie ise, kes me mäletame tundeid, mis meid valdasid veerand sajandit tagasi, seistes kommunistliku monstrumi varemetel.