Palju õnne, Eesti!

Puidust liuad: suupisteid võib pakkuda ka puidust lõigatud alustelt, näitab Liis Animägi. Lauaseadesse kuuluvad ka kirivöö, saaremaised kivid ja küünlad. Foto: Raigo Pajula

«Isegi seapraadi võib kelmikas minivariandis teha,» ütleb Kehtna kokandusõpetaja Liis Animägi, kelle suupisteid homsel presidendi vastuvõtul pakutakse ja kes koduseks peoks näitab ette hoopis lihtsamad sõrmeampsud.

Sel aastal on esimene kord, kui Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli koka- ja toitlustusteeninduse õpetaja Liis Animägi vabariigi aastapäeva pere seltsis tähistada ei jõua ja pidupäevatorti ei söö.

Tema on üks neist kümnest peakokast ja kondiitrist, kes koos abilistega homme Estonia teatri tagatubades presidendi vastuvõtuks ligi 14 000 suupistet valmistada vihub. «Väike ebakindlus on vastutusrikka väljakutse ees sees,» tunnistab ta paar päeva enne «köögilahingut», tundes samas rõõmu, et nende kooli on märgatud.

Enne kui Animägi presidendi kantselei peakokalt Inga Paenurmelt kutse suupisteliudasid katma sai, tuli tal aga neli suupistet välja mõelda ja siis need Kadriorgu hinnata-maitsta viia. «Neljast läheb homme käiku kaks. Mis täpselt, see on vastuvõtule tulijaile üllatuseks,» naerab ta kavalalt kooli väikeses restoranis nimega Neljapäev.

Lisavad pidulikkust
Restoran? Jah! Kehtna, kus juba enne sõda oli nn pruutide kool ja kus Liis Animägi juba üheksandat aastat praktilist köögitööd à la carte’ist värvusõpetuseni õpetab, ongi kokanduse alal ärgas koht. Näiteks ei saa teised ametikoolid hiilata restoraniga, mille peakokaks on üks kooli õpilastest ja kuhu iga soovija võib omale koha kinni panna – mis siis, et söögikoht on avatud vaid neljapäeviti, ja siis ka ainult mõneks tunniks.

Seegi on ainulaadne, et koolis pole palgal kokka, tavalise lõunasöögi teevad õpilased õpetajate juhendamisel bistroos ise. Kuid sealt tulevadki praktika, kogemused ja mõnikord ka karm tagasiside, ütleb Animägi.

Sinnasamasse restorani saali on ta koos toitlustusteeninduse III kursuse õpilastega valmistanud vabariigi aastapäeva teemalise suupistelaua, kus isegi eestlaste peolemmik, seapraad hapukapsa ja kartuliga on minivariandis esindatud.

Rääkimata väikestest leivakoorikutest seenesalatiga ja peedi-heeringa-jogurti paladest. «Polnud sugugi keeruline,» kinnitab Animägi, soovitades vähemalt mõnda neist kodus järele proovida ja kas või üheks söögikäiguks teha.

Ühelt poolt saab nii aimu, mida tähendab tikuvõileiva valmistamine, teisalt lisavad need lauale pidulikkust ja efekti. «Võib ju ka mängida mõttega, et telerist presidendi vastuvõttu vaadates ja neid süües saaksite justkui sellest ise osa,» arutleb ta.    

Muuda lihtsamaks
Mine tea, ehk järgmisel aastal teeb Animägi neid kodus isegi. Sest just tema, kes lapsepõlves mängis Lilian Kosenkraniust ja kelle lemmiksaade oli multifilmide kõrval «Vaata kööki», on peres see, kes natuke teistmoodi või keerukamad road enda peale võtab.

See võib olla part või ka mõni erilisem salat, sest tema kodus peale tordi-koogi kindlat vabariigi aastapäeva menüüd välja kujunenud ei ole. Alati tehakse erinevaid asju, teinekord ka eestilikku klassikat, kartulisalatit ja seapraadi-hapukapsast.   

Loomulikult ei pea suupisteid valmistama täpselt nii nagu retseptis öeldud, võib ka palju lihtsamalt, rõhutab ta. Näiteks kala passib  viinapitsi asemel serveerida viskiklaasist, tikrimajoneesi seal kõrval  asendada tavalise majoneesiga.

Magusaid korvikesi ei pea ise küpsetama, neid saab valmis kujul ka poest. Leivakoorikud seenesalatiga on aga eriti hõlpsad – spetsiaalseid koorikuid müüakse poes ja portobello seente asemel võib kasutada sügisel tallele pandud metsaseeni.

Viinaga graavitud lõhe vutimuna ja tikrimajoneesiga (22 tk)

•    500 g lõhefileed, 2,5 dl kvaliteetset viina, maitsestamiseks meresoola, 12 vutimuna.