«Elavad pildid» - film nagu sõit Ameerika mägedel

Eelmise sajandi aja- ja filmilugu veidi enne keskpaika: Marika Vaarik ja Priit Võigemast. Foto: Exitfilm

Täna esilinastub Hardi Volmeri ajalooline draama «Elavad pildid», mis näitab ühe maja elanike lugu läbi 20. sajandi ning kergitab kübarat ka filmiajaloole, näidates iga ajastut sellele omases filmistiilis.

Nii jõuab sajandi algus vaatajateni tummfilmi kiirendatud stseenidena ja 1960. aastad ligilähedaselt sellistena nagu toonastes filmides. Filmi režissöör ning üks stsenariste Volmer märgib, et ambitsioonikas ja tehniliselt keerukas filmiprojekt on peavalu valmistanud omajagu ning peavalu kestab kuni tänaõhtuse esilinastuseni.

«Rõõmsaid hetki on selles protsessis ikka palju rohkem olnud, ei ole hullu midagi,» ütleb Volmer. «Praegu on filmi toorikut inimestele näidatud ja tundub, et neile ikka meeldib, ja see on kõige olulisem.»

Volmer tunnistab linateose ambitsioonikust. «Kui seda professionaalse ülesandena võtta, siis muidugi ta on selline tõeline meistritükk, et kuidas sellega jalule jääda. Ma ei usu, et see igale tegijale mingi rõõm oleks, aga mina ilma selle väljakutseta ei oleks teinud; eks ma ikka üritasin endale sellega lusti valmistada. Pole mõtet, hambad ristis, sellega tegeleda, aga keeruline ta on.»

Remondist filmiajalooni

Filmi stsenaarium valmis Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni koostöös, ajaloolane Ott Sandrak aitas kaasa konsultandina ning panustas Volmeri sõnul ka filmi üldisesse süžeesse. «Ajastusisestes stseenides ei oskagi tihti enam täpselt paika panna, kust ja kellelt mingi mõte täpselt lähtus, aga dialoog on suures osas ikkagi Pedmansonilt,» räägib Volmer, kellelt on pärit filmi algne idee. «Palusin Pedmansoni endale appi, nagu ma ikka teen, tavaliselt ma üksi ei kirjuta.»

Filmi läbiv kinoajaloo teema polnud esialgses stsenaariumis üldse esiplaanil. «Päris algne lugu tuli üle nelja tunni pikkune, esiplaanil oli remont ning ka loo pealkiri oli «Remont»: majas tehakse remonti ning kogu see sajand oli meil suur ühiskondlik ja poliitiline remont ja väga verine remont,» räägib Volmer. «Idee oli ilus, aga et seda asja saaks kokkusurutult ja kontsentreeritult näidata, tuli appi võtta filmikunsti ajalugu.»

Päästepaadina appi jõudnud filmikunsti ajalugu andis autoritele võimaluse tummfilmi stilistika abil liikuda läbi sajandi alguse kiirendatud tempos. «Aga ärme unusta, et eelmine aasta oli Eesti filmi juubeliaasta, nii et see on kummardus ka Eesti filmile ja kogu maailma filmikunstile, mis on ju oma arengu läbi teinud põhimõtteliselt 20. sajandi vältel.»

Volmer lisab, et ilmselt on tegu ka maailmas unikaalse linateosega. «Hakkasime tarkade inimestega uurima, kas sarnaseid filme on maailmas tehtud, ja selgus, et mängufilmi ei ole niimoodi tehtud, et ühe filmi piires oleks kasutatud läbi sajandi kulgevat ajastuomast filmistilistikat.»

Toob pisara silma

«Sedalaadi film peaks olema nagu sõit Ameerika mägedel, et vahepeal võtab südame alt külmaks, siis paneb rõkkama ja kiljuma ning lõpuks poetad pisara, sest see on hää,» selgitab Volmer.

Läbi sajandi kulgevas linateoses kehastab iga peaosalist ning ka mõnda kõrvaltegelast mitu, mõnel puhul koguni neli näitlejat, mis muutis osatäitjate valiku keerukamaks. Tuli ju valida osaliste rühmi, mitte üksikuid näitlejaid.

«Ühest küljest oli meeldiv avastada, kui palju meil on välimuselt ja mängulaadilt sarnaseid näitlejaid,» räägib Volmer. «Ent osa komplekte moodustus viimasel hetkel ja juhuslikult, sest tekkis olukordi, kus mõni näitleja ei saanud osaleda ja see osutus väga traagiliseks, sest siis tuli kokku panna uus näitlejate komplekt.»

Film

«Elavad pildid»

(Exitfilm, 2013)

Stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer, režissöör Hardi Volmer, operaator-lavastaja Kristjan-Jaak Nuudi, helilooja Ardo Ran Varres

Osades: Ita Ever, Aarne Üksküla, Anu Lamp, Tõnu Oja, Sandra Üksküla-Uusberg, Priit Võigemast, Hendrik Toompere jr jr, Ain Mäeots, Marika Vaarik, Peeter Jakobi, Üllar Saaremäe jt