Päevatoimetaja:
Andres Einmann
+372 666 2072

Juhtkiri: millest on Eesti ametiühingutes puudus?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Urmas Nemvalts

Mis tähtsust on sellel, kes valitakse täna Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) esimeheks? Suurt osa meie palkadelt võetavat maksuraha suunavad haigekassa ja töötukassa. EAKLi esimees on nende nõukogu liige. Ta on oluline isik mis tahes asja juures, kus kasutatakse kolmepoolsete läbirääkimiste mudelit: töövõtjad, tööandjad ja valitsus.

Kolmepoolsete läbirääkimiste lähiminevikku meenutades võib öelda, et ametiühingute tagatoas on puudus inimestest – mõttekojast, kes analüüsiks ja töötaks ise välja Eestile sobivaid lahendusi.

Tööandjatel on asi pisut parem, ent kummalgi poolel pole riigile vastu panna analüütilist jõudu, mis oleks võrreldav kasvõi samasuguste organisatsioonidega Soomes. Kui taustatöö on nõrk, võib kergesti juhtuda, et läbirääkimistel aetakse mõni teema põhjendamatult teravaks, mõni muudatus lastakse aga sõnagi ütlemata läbi ja saadakse alles hiljem aru, et oleks pidanud tuliselt vaidlema.

Pole sugugi lihtne öelda, kui paljud palgatöötajad Eestis üldse ametiühingutesse kuuluvad. EAKL ühendab ametiühinguid ja neis oli eelmise aasta seisuga pisut vähem kui 30 000 inimest. Teine katusorganisatsioon – Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO) – ühendab umbes 3000 ametiühinguliiget.

Tagasi üles