/nginx/o/2011/10/07/784104t1h3d34.jpg)
Kolleeg ja kaaskandidaat Tiia E. Tammeleht leidis eelmisel nädalal Postimehe veergudel, et Eesti ametiühingutel on ainult kaks teed: üks viib vaikselt, kuid kindlalt hääbumisele, kui jäädakse kinni töö- ja palgapoliitikasse, võtmata arvesse tänapäeva inimese vajadusi laiemalt. Ja teine, mis tõstab ametiühingud üheks arvestatavamaks häälekandjaks.
Mina arvan, et pilt pole nii mustvalge ning tuumafüüsika ja riigijuhtimisega ametiühingud tegelema ei hakka. Ametiühingud jäävad siiski oma põhirolli – töötajate tööelust lähtuvate huvide esindamise juurde. Samas tuleb töötaja huvid sõnastada uuesti ja laiemalt. Ametiühingu eesmärgiks ei saa olla ühekordne palgatõus, vaid pikk ja õnnelik tööpõli kõigile töötajatele koos järgneva väärika pensioniga.
Selliselt eesmärke sõnastades tuleb tegevusorbiiti võtta palganõude kõrval ka ettevõttesisene demokraatia, head suhted kollektiivis, võimalus enesearenguks. Tihti pole probleemide süda töötaja-töövõtja suhtes, vaid ulatub kaugemale ja siis on tööandjad-töötajad olukorra ravimisel partnerid. Nägime seda tervishoiutöötajate puhul, kus eesmärgiks polnud ainult palk, vaid ka ümberkorraldused kogu sektoris.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/25/6708353t1h9b98.jpg)